Tiit Kärner

FOTO: Erakogu

Eiki Nestor inimesena, kes püüab nähtustele siin ilmas leida loogilisi ja arusaadavaid põhjendusi, on esitanud oma maailmanägemuse essees «Avatud suletud maailmast» (PM AK 13.12.2014). Selle seletusvõime on nii ammendav, et, nagu ta ütleb, «mitmete valimiste tulemused Euroopas, Krimm ja Ukraina (ning eriti suhtumine seal toimuvasse), nii mitmedki meeleolud koduses Eestis ja isegi islamiterrorism mahuvad omal huvitaval moel ühte patta».

Tellijale Tellijale

Kui silmas pidada Eiki Nestori sedastust, et kõige olulisemalt on maailma avanemine puudutanud religioonide ja traditsioonide hinge, siis ei tohiks «suletud maailma» reaktsioonid üllatavad olla. Religioon ja traditsioonid on kultuuri süda, kultuuri kannab ja hoiab aga emotsioon, kultuur on emotsioonipõhine fenomen. Olemaks valutu ja kadudeta, peab kultuuri muutumine toimuma pidevalt ja pikaldaselt läbi kvaasitasakaaluliste seisundite. See määrab kultuuri inimpõlvedesse ulatuva relaksatsiooniaja.

Kultuuri selline suhteline suletus ning muutumise aeglus ei ole juhuslikud – see on kultuurimehhanismi oluline omadus, milleta kultuur ei saaks töötada evolutsioonimehhanismina. Ilma kultuuri suhtelise püsivuseta ei saa looduslik (ühiskondlik) valik toimida. Kes vajab pikemat selgitust, pöördugu Lévi-Straussi raamatu poole (Claude Lévi-Strauss, «Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur»). Neil, kes nõuavad, et inimesed päevapealt loobuksid oma kiindumusest ja vahetaksid selle uue ja tundmatu vastu, ei tasu loota vaimustust ja tänutunnet. Isegi siis mitte, kui hiljem osutub, et see uus valik on tõesti parem.

See aga ei pruugi hoopiski nii olla. Nagu oma klassikalises süsteemiteoreetilises uurimuses («Ühiskondlike süsteemide intuitsioonivastane käitumine») näitas juba Jay Forrester, on lihtsad ja kiiret edu tõotavad lahendused pea kõik ekslikud. Ettekujutus, et uus tähendab tingimata head, ei ole millegagi põhjendatud, paraku kasutatakse seda aga otsustava argumendina. Kultuuri sisu võib olla kujunenud käepärasest materjalist ja olla juhuslike arengute tulemus, aga alati on ta läbinud kohastumisprotsessi. Konkreetse kultuuri iga üksiknähtus on lõim kangas; nii kultuur kui ühiskond tervikuna on suur süsteem, mida ei saa isegi mõtteliselt eraldiseisvaiks tükkideks jagada; tema osad on seotud tagasisideahelate abil, temast arusaamine eeldab süsteemmõtlemist.