Sven Mikser: sotside «veidrus» on südametunnistus

Sven Mikser. Foto: Peeter Langovits.

Kolumnist Abdul Turay leiab eilses lehes, et sotsid on veidrikud. Tõestus: sotsid ei kuulu valitsusse ja nende reiting on küsitlustes neljandal kohal. Vaatamata Turay provokatiivsele stiilile sisaldab tema arvamuslugu küsimusi, mis väärivad vastust.

Sellel, miks Eesti poliitika on viimased kakskümmend aastat paremale kaldu, on palju põhjusi. Sotside propagandistlik nõrkus on ainult üks ja mitte suurim. Jah, Reformierakonna poliittehnoloogid on olnud osavamad, liikudes 1990. aastate tasulise hariduse ja arstiabi loosungitelt järk-järgult konkurentide pärusmaale – 2003. aastal vanemapalgaga «pehmesse» sfääri, 2007. aastal pronksmehe teisaldamisega «rahvuslaste» nišši. Ent primitiivse parempoolsuse põhivigades ollakse endiselt kinni.

Keskerakond on hõivanud pettunute niši. Et see nišš on hirmutavalt suur, on elav etteheide parempoliitikale, mis nõrgemad armutult kõrvale heidab. Primitiivse parempoolsuse ja populistliku vasakpoolsuse kõrval lava keskele trügimine nõuab leidlikkust ja nahaalsust.

Reformi- ja keskpartei edu saladus

Parempoolsete kasuks töötas kuni kriisini ka Eesti ühiskondliku mõtte areng, mis kultiveeris mõõdutundetult materiaalse edu kultust. Edukaks olemise osa oli edukate joogi joomine ja edukate partei valimine.

Sotside tüüpvalija on riigi pärast muretsev haritlane, kelle puhul avalik teadvus on eeldanud, et ta on nõus oma oskusi müüma peaaegu tasuta ja üksnes missioonitundest. See arusaam tuleb murda.

Lisaks valib sotse mõni kultuuritipp, kelle süda tuksub vasakul, ent kelle isiklik toimetulek ei sõltu sellest, kas valitsus teostab parem- või vasakpoliitikat. Sotside väljakutseks on kõigi nende kõnetamine, kelle reaalne toimetulek sõltub riigi majandus- ja sotsiaalpoliitilistest valikutest.
Keskerakonna populaarsus põhineb enesekuvandil, mis kujutab tsentriste tõrjututena, keda kiusavad konkurendid, riigivõim, meedia. Tõrjutul on lihtne tõrjutuga samastuda.

Lisaks on Keskerakonna lahendused lihtsad. Kui tööta jäänud inimene pöördub oma murele lahenduse saamiseks «riigiisade» poole ja saab ühelt vastuseks seitsesada krooni sulas, teiselt aga strateegilise arengukava, siis pole raske arvata, kuhu langeb ta hääl.
Sotsid peavad keerulise maailmakorra sõnastama kujul, mis on mõistetav igaühele. Lisaks peame saama mõtlejaist tegijateks.

Julgeme ikka öelda küll

Turay leiab, et sotsid ei julge öelda, millesse usuvad. Aga julgeme küll. Näiteks usume, et maksusüsteem on just see hoob, millega riik saab ühiskonna arengut mõjutada. Meie eesmärgiks on tululõhede ja piirkondlike erinevuste vähendamine, priiskava ressursikasutuse piiramine, majanduskasvu ajal säästmine ja kahanemise ajal töökohtade kaitsmine ning ekspordi toetamine.

Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb kehtestada täiendav maksuaste ülisuurele tuluosale, maksustada kõrgemalt luksustarbimist ja strateegiliste ressursside kasutamist, vabastada erisoodustusmaksust inimestesse tehtavad investeeringud, alandada käibemaksu toidule, ravimitele ja kultuuriteenustele. Meie julgus oma seisukohti kaitsta maksis meile mullu kevadel koha valitsuses. Aga me tuleme uuesti.

Me oleme vaesuse, mitte rikkuse vastu. Vaesus, eriti laste vaesus, on ohuks Eesti rahva edasikestmisele. Lahendus ei ole üksnes sündide helde toetamine, vaid lastetoetuste süsteemi muutmine viisil, mis toetab sündinud laste kasvamist. Mitte lennukilt raha külvates, vaid toetades teenuseid – lastehoiust huvihariduseni. Meil on vastused ja me oleme valmis neid kaitsma. Ja peale heade mõtete on meil ka inimesed, kes on võimelised need teoks tegema.