Eile tapeti Pariisis ajakirjanikke. Mis tahes terroriakt, mis hävitab elusid, on jõle. Eriti jõle on see, mis on suunatud laiemate väärtuste, väljendusvabaduse vastu, ja nende vastu, kes seda kaitsevad.

Väljaannete hommikused koosolekud on kõik pisut sarnased. Kogunetakse, istutakse laua ümber ja arutatakse, mida kajastada, kuhu ajakirjanikke saata. Tuleb ette, et ajakirjanikud saadetakse ka rindele. Kuid isegi rindel kehtib põhimõte, et arste ja ajakirjanikke tahtlikult ei tapeta. Vähemalt nende reeglite järgi, mida üldiselt õigeks peetakse. Tuleb välja, et need reeglid ei kehti. Või mis seal rindest rääkida, Charlie Hebdo ajakirjanikud tapeti sealsamas toimetuses, ühel sellisel hommikusel koosolekul.

Charlie Hebdo on satiiriline nädalakiri. See pilkab neid ühiskondlikke tendentse, milles parajasti viga nähakse. Ajakirjanikud ei tegutse oma huvidest lähtuvalt. Neid huvitab ühiskonna tervislik seisund – veel üks aspekt, mis lubab neid arstidega võrrelda. Kui on olukordi, kus näib, et muuga probleemide vastu ei saa, siis saab nalja ja pilkamisega. Nali on võimas kaitse. Ja muidugi võib nali, mis on suunatud ühiskonna valusate probleemide vastu, valuaistingu esile kutsuda. Aga seni me uskusime, et sõna vastu saab sõna, sule vastu sule ja pliiatsi vastu pliiatsiga.

Toimunu pärast on valus mitte üksnes seetõttu, et surid ajakirjanikud, ja et nad surid selle tõttu, et nad tegid seda, millesse uskusid. See veresaun Charlie Hebdo toimetuses viitab palju laiematele probleemidele.

Esimene neist on toosama väljendusvabadus, millesse lääs usub loodetavasti ka pärast eilset. Hiljuti toimunud küberrünnak Sony Picturesi vastu katsega takistada Põhja-Koreast rääkiva komöödia jõudmist kinodesse on eile toimunu teine väljendusvorm. Siin on koht järelemõtlemiseks: kas äärmusorganisatsioonid ja ebademokraatlikud riigid saavad dikteerida viisi, kuidas me toimuvat kajastame või milliseid kunstilisi tekste loome? Ja kui me otsustame, et ei saa, siis millised on need vahendid, millega selle vastu seista?

Teine küsimus on, kas rindepiirid ei ole nihkunud selliselt, et relvana ei nähta enam mitte üksnes automaati ja kuulipildujat, vaid ka sulge ja pliiatsit. Kui see on infosõja ajajärk, milles me elame, kas ei tuleks sel juhul ka ümber mõelda ajakirjanike positsioon selles?

Kolmas küsimus on kultuurilistest erinevustest. Kui euroopalikule mõtlemisele tundub ajakirjanike mõrvamine väär, on siin tegu erinevate reeglitega. Need teistsuguste reeglite kandjad aga ei ela meist eemal, teistlaadses ühiskonnas, vaid siinsamas Euroopas, meie kõrval. Nad on kasvanud demokraatlikus ühiskonnas, saanud hariduse demokraatlikus ühiskonnas – ja ometi on nad valmis tapma neid, kes demokraatlikke väärtusi esindavad. Kuidas selle olukorraga toime tulla? Ja mis peamine, kuidas vältida seda, et mõnede väheste äärmuslaste terrori tõttu ei kannataks teised muu usulise või kultuurilise rühma esindajad?

Neljas küsimus on solidaarsusest. Taani Jyllands-Posteni ajakirjanik Flemming Rose, kes Muhamedi kujutavate karikatuuride avaldamise eest tapmisähvardusi sai, kirjutas Sony küberrünnaku järel New York Timesis, et üks vähestest võimalikest vasturelvadest on solidaarsus. Kui 1989. aastal andis ajatolla Ruhollah Khomeini välja fatva Salman Rushdie vastu, tegi üks taani kirjanik kolleegidele ettepaneku lisada «Saatanlike värsside» leheküljed oma raamatutele. Eile õhtul kogunesid sajad tuhanded inimesed üle kogu Euroopa, et tapetud ajakirjanikele ja väljendusvabadusele toetust avaldada.

Meil on vaja endiselt uskuda, et demokraatlikus maailmas saab sõna vastu sõnaga. Ja et vägivald, nagu leidis prantsuse mõtleja Emmanuel Levinas, on märk mitte võimust, vaid võimetusest. Peame uskuma, et pool sajandit hiljem on see endiselt nii.