Martin Kala: sõnavabadus on osa Euroopa vereringest

Martin Kala Foto: Postimees.ee

Eilne tulistamine Pariisis ajakirja Charlie Hebdo toimetuses on moodsa aja kõige ulatuslikum rünne ajakirjanduse ja ajakirjanike elude pihta, kirjutab pikaajaline pariislane Martin Kala.

«Mul ei ole tunnet, et ma kedagi oma pliiatsiga tapaks. Ma ei sea kellegi elu ohtu. Kuid kui aktivistid vajavad vägivalla õigustamiseks ettekäänet, leiavad nad selle alati,» ütles Prantsuse satiiriajakirja Charlie Hebdo peatoimetaja ja karikaturist Stéphane Charbonnier, kunstnikunimega Charbo, mõne aja eest ajalehele Le Monde antud intervjuus.

Charbonnier oli üks 12 inimesest, kes hukkusid eile terroristide püssitule all ajakirja toimetuses. Esialgsetel andmetel sisenes kaks relvastatud ja näomaskidega meest koosolekuteruumi, kus avasid ajakirjanike pihta tule. Pariisis on kehtestatud kõrgeima kategooria häireolukord, Prantsusmaa president François Hollande saabus kiiresti sündmuskohale, kus tegi avalduse: «Prantsusmaa seisab täna silmitsi šokiga, kahtlemata terroriaktiga, mis sooritati ajakirja vastu, mida on korduvalt ähvardatud ja mida kaitsti.» Uudisteagentuure ning lehetoimetusi turvab relvastatud politseivalve.

Politsei ja ekspertide hinnangul polnud tegemist amatööridega, vaid pigem oskuslike Kalašnikovi kasutajatega. Oletatud on lausa võimalust, et tegemist on Lähis-Idas sõjalise koolituse saanud ja Prantsusmaale naasnud võitlejatega.

Päris ehmatav on vaadata kohalike poolt mobiiltelefonidega filmitud stseene, kuidas inimesed jooksevad mööda Pariisi elegantseid bulvareid ja lihtsalt tulistavad. Teada on, et just Prantsusmaalt läheb kõige suurem hulk võitlejaid ISi ja siit jõuame omakorda tagasi multikultuurse ühiskonna valupunktide juurde.

Võime vaadelda toimunut kui jõhkrat tsivilisatsioonide kokkupõrget: läänemaailmne usk sõnavabadusse vastamisi nendega, kelle relvaks on tappa, et kaitsta nende veendumusi. Kuid kainema meelega jõuaksime ilmselt järelduseni, et tegemist on fanatismi ja äärmuslusega, mis on multikultuurilise ühiskonna paratamatu osa.

Selge on, et Euroopa südames toime pandud terroriaktid ning pidev sõda ajakirjanduses on muutnud siin senist optimistlikku arusaama tsivilisatsioonide kokkupõrkest ja ennekuulmatu rünnak euroopalike väärtuste pihta on järjekordne valus näide ühiskonna radikaliseerumisest, mille vastu tuleb nüüd otsustavalt võidelda.

Pariisis toimunud tulistamine on üleilmne šokk alates Austraaliast ja lõpetades Argentinaga eriti seetõttu, et oli selgelt suunatud ajakirjanike pihta eesmärgiga neid vaigistada ja seeläbi ahendada sõnavabadust vabas, ilmalikus ühiskonnas. On äärmiselt kahetsusväärne, et need inimesed kaotasid elu oma töö ja ameti tõttu.

Olgugi, et ajakirjanikke on läbi aegade massiliselt hauda saadetud (2014. aastal 61 ajakirjanikku), on kõnealusel juhul tegemist moodsa aja kõige ulatuslikuma ründega ajakirjanduse ja ajakirjanike elude pihta. Just seetõttu on kogu sotsiaalmeedia täis solidaarsussõnumeid, kogu maailmas planeeritakse massikogunemisi. Rünnak on ühiselt hukka mõistetud.

Aga kuidas edasi? Relvastatud mehed tapsid inimese vastuvõtusaalis ja liikusid siis edasi teisele korrusele, kus teadsid, et toimub toimetuse koosolek. Kas toimetusi peaksid turvama erapolitseinikud ja valvemeeskonnad?

Lääne ühiskond on oma avatuse tõttu haavatav ja seda näitas ka eilne tulistamine ajakirja Charlie Hebdo toimetuses – keegi isik võib tulla ja toimetuses tule avada. «Potentsiaalne risk on väga kõrge,» ütleb Eesti Ajalehtede Liidu juht Mart Raudsaar. Kuid kui Kalašnikovidega relvastatud tapjad tungisid ajakirja toimetusse, sundisid nad teadaolevalt üht töötajat relva ähvardusel turvakoodiga ust avama, misjärel sisenesid ruumidesse ja päästsid valla veresauna. Ei hoidnud neid uksed, turvakoodid ega tänaval valvet pidanud vaene politseinik.

Sõnavabaduse üle on Salman Rushdie tapmise käsust ja Hollandi režissööri Theo van Goghi mõrvamisest saadik palju sõnasõdu peetud. Kuid probleemi keskmes pole enam mitte nii väga väljendusvabadus, mille üle viimased paarkümmend aastat on islamimaailmaga vaieldud, vaid fanaatikute eesmärk tekitada lääne maailmapildi kohale permanentne ohutunne.

Üks asi on ilmutada halvamaigulist infot, teine ja hoopis tähtsam on hirmuga kaasnev enesetsensuur. Taani karikaturist Kurt Westergaard, keda seostatakse karikatuuriga, millel prohvet Muhamedi turbani sisse on peidetud pomm, kutsus Charlie Hebdo sündmuste valguses meediat üles mitte loobuma sõnavabaduse põhimõttest, mis päädiks paratamatu enesevaigistamisega.

Fanaatikute väikesed võidud ja seniste vabaduste arglik ümberhindamine tekitabki ühel hetkel hämara enesessetõmbumise. Vaatan juba ka ise, mida ma Twitteris säutsun. Info, mis minult välja läheb, ei ole mingil juhul räuskav, aga kui juba sellele tuleb raevukas vastukaja, siis lõppude lõpuks kaasnebki sellega hirm ja vaikus.

Võib-olla on tõesti targem väljaütlemisi pehmendada (isegi pärast seda, kui Charlie Hebdo toimetus 2011. aastal maha põletati, jätkati satiiriliste väljaütlemistega, hoolimata sellega kaasnevast ohust), aga juba mõni tund pärast toimunut võib tuua hea näite enesetsensuurist, kui Briti päevaleht Telegraph ilmutas foto Charlie Hebdod lugevast naisest, kuid pildilt vastu vaatav esikaane karikatuur on kinni kaetud.

Kohe pärast Pariisi tapatalguid evakueeris Hispaania päevalehe El País väljaandja oma töötajad, sest toimetusse laekus kahtlane pakk. Ka Muhamedi karikatuurid ilmutanud Taani ajaleht Jyllands Posten kõrgendas kohe oma turvameetmeid. Kõikjal kardetakse, et olukord eskaleerub ja kogu Euroopa meedia on mures: mis saab edasi?  

Summa summarum: võiksime elada tundega, et igaüks võiks ühiskonnas tunda huvi teistega hästi läbi saamise vastu ja hoiduda teiste asjatust torkimisest, solvamisest või niisama avalikult nõmetsemisest samasuguse innuga, kui tahavad ise vältida diskrimineerimist või ebamugavusi.

Kuid on ka selge, et vabas ühiskonnas on meil ka huvi ja kohustus kaitsta õigust kritiseerida ja naeruvääristada. Inglise kirjanik George Orwell on öelnud, et kui vabadus üldse veel midagi tähendab, siis tähendab see õigust öelda inimestele just seda, mida nad kuulda ei soovi.

Pila ja karikatuuride teema ei keskendu kitsalt sõnavabadusele, millele ei saa seada piiranguid, vaid laiemalt Euroopa tulevikule, mis pidevalt eri ideoloogiate ja kultuuridega rikastub. Mõru tõsiasi on, et Euroopa muutub kindlasti palju tagasihoidlikumaks.

Ükskõik kui palju ülistame meile nii püha sõnavabadust, hakkame paratamatult järjest rohkem oma keelt hammaste taga hoidma. Sõnavabadus on osa Euroopa vereringest, milleta poleks meil seda, mis meil praegu on, ning oma ajakirjanikke peame kaitsma isegi siis, kui nende maitse jätab soovida. Ent ühtlasi oleme sunnitud maailma arenguid jälgides aduma, et lehesisu, mis on täna kahtlane, võib homme olla lausa hulljulge.

Eilne julm ja barbaarne tegu ei tee muud, kui tugevdab meie usku demokraatiasse ja sõnavabadusse. Minu mõtted on kadunute peredega.

#JeSuisCharlie

Martin Kala on Euroopa Ajalehtede Liidu õigusnõunik. Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid.