Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kõige suurem veskikivi Eesti demokraatia kaelas on rumal valija, kes pole sisuliselt võimeline mõistma, mida ta valib, ja kel lisaks puuduvad traditsioonilised eelistused ning kes seetõttu valib «nägu», mille meedia talle ette söödab.

Kindlasti on eestlased milleski parimad. Tihti tundub, et näiteks kõigi ja kõige üle irvitamises. (Kuigi vanaaastaõhtu telesaateid vaadates näib ka see võime alla käivat.) Eestlane mõistab nalja ja teeb nalja. Nali – tihti jõhker ja kurb – aitas taluda ilmasõdu, okupatsiooni, küüditamist ja venestamist. Võime enda üle naerda on üks intelligentse ja vaimselt terve inimese tunnuseid.

Ainult et kusagil kohe siinsamas kummitab hädine, haiglane, pingutatud naer, millest kumab läbi hirm ise naerualuseks sattuda. Et küll me oleme väikesed ja tublid, olge head, naerge meie üle heatahtlikult – me ju ei jää kellelegi ette ega mõtle midagi tõsiselt. Olemegi sihukesed naljamehed. Käime ringi, lollakas irvitus näole kleebitud ja ilgume kõige üle.

Näe, mõned imelikud tahavad riigikokku. Räägivad, et neil olla mõtteid, ideid ja visioone. Patravad midagi kompetentsist, aust ja kodumaa-armastusest. Naljavennad, eks ole? Midagi neil pole, tahavad ainult natuke tola teha, riigi pajukil liugu lasta ja muidu tähtsad välja näha. Mõnitame nad maatasa – kõik läheb käiku, ka esivanemate kirjanduspärand, mis kuidagi asjasse ei puutu.

Meie rahvuskangelaseks on muutunud rehepapp. Isegi mitte enam hobusevaras või võõras vürst, kes talupoegade eesotsas mõisaid rüüstas. Kurat, ja meil ju on mehi, kes, relv käes, selle maa eest võitlesid! Enamasti oma elu andsid, ent mõnikord ka võitsid.

Kas te olete kunagi mõelnud, kui ilge kuju on tegelikult – nii ajalooline, muistendite, kui uuem, kirjanduslik – rehepapp? Kõigepealt, ta on reetur, kvisling, võõra võimu teostaja rahvuskaaslaste peal. Ta ise ei loo midagi, ta võtab neilt, kes loovad; tal ei ole ka elavat sidet maa ja loodusega. Veel enam, temas pole isegi rännu- või metsameeste vabadust, rääkimata julgusest või ettevõtlikkusest midagi muuta. Tema kavalus on roti kavalus, see on alatu ja miinusmärgiga – ta pole isegi mitte tavaline varas, ta on valmis väga suurt kahju tegema ainult selleks, et sigatseda sigatsemise enda pärast. See ei ole vastupanu, sest teisalt poeb ta mõisahärrale, et vaid oma soojast kohast kinni hoida.

Küsimust pole isegi õige püstitada nii, et kas me tahame olla rehepapid? Retooriline on see küsimus niikuinii, seega küsigem, kas rehepapid suudavad pidada riiki? Vastus on loomulikult ei – nagu näha juuresolevalt illustratsioonilt.

Veerand sajandit on möödunud sellest, kui taas võis rääkida mõttest Eesti riik. Oleme ümber hindamas vanu müüte – kas viis köidet mullasonkimist ja sellest nüridusest segaseksminekut ikka avab meie sisemise olemuse või mida tegelikult ütleb meie kohta eepos, kus purjuspäi tehakse asju, mille eest terve igaviku häbiga tasuda tuleb? Noh, lohutagem end sellega, et maailma kuulsaim armastuslugu on 13-aastase tüdruku ja 16-aastase poisi vahel, kestab 4 päeva ja lõppeb 3 laibaga, sh need rüblikud ise...

Narrid kandidaate enne valimisi, narrib parlament sind neli aastat vastu

Ka riiki tuleb osata pidada, see nõuab jõudu, tahet, hoolt ja armastust. See nõuab teatud tavasid ja tarkust, muidu kipub asi ikalduma. Rehepapp ei loonud midagi, ta oli parasiit – mitte tema ei kannatanud nälga, kui ta «kavalus» saagi hävitas. Ka terve okupatsiooniaja oli valida, oled sa rehepapp või ori. Niimoodi kategooriliselt sedastatuna teeb see pisut ülekohut paljudele lihtsatele inimestele, kes püüdsid olude kiuste elada oma elu, ent ei muuda asja sisu – eestlastest ei olnud asja korraldada Sügissõda ja arvestades kõike järgnenut tuleb pisut nihutatuks lugeda neid, kes väidavad, et see oli õige otsus.

Vabandan nende ees, kes selliseid asju intuitiivselt mõistavad, aga põld ju ei «narri» selle sõna täpses tähenduses, ütlemise mõte on, et kui sa ei järgi keeruliste süsteemidega töötamisel õiget  tehnoloogiat, võid teha kaugeleulatuvat ja väga kalliks minevat kahju. «Idioot», muide, tähendas algselt inimest, kes ei tunne huvi poliitika vastu. Ka riik on komplitseeritud, tundlik ja tihti etteaimamatult käituv süsteem, ent riikegi on peetud aastatuhandeid ja teatud seaduspärasuste vastu eksimist saab nimetada ainult enesehävituslikuks rumaluseks. Näiteks praegune kartellierakondade võim on analoogne põllu kurnamisele ühe kultuuriga – see hakkab ahtraks muutuma. Niisamuti on meie avalikkuse mõõdutundetu ilkumine võrreldav sõnnikulaotamisega – põld vajab väetist, aga saaki ei tule, kui kogu aeg ainult pasandada, unustades kündmise ja külvamise.

Kõige suurem veskikivi Eesti demokraatia kaelas on rumal valija, kes pole sisuliselt võimeline mõistma, mida ta valib, ja kel lisaks puuduvad traditsioonilised eelistused ning kes seetõttu valib «nägu», mille meedia talle ette söödab. Kohati läheb asi absurdi – mõista võib «kuulsuste» valimist (on ju ka nende hulgas teinekord haritud, laia silmaringi ja terase elulähedase mõistusega indiviide), aga, tule taevas appi, telediktor! – inimene, kelle panus ja tase on võõraste tekstide ettelugemine... Olgu, topiseid on demokraatias alati kasutatud, õudustäratav on pigem see, kui valija nägu on valitud – kuidas saab võimalik olla, et poliitikas tegutsevad korduvalt valetamise, varguse ja ebaeetilise käitumisega vahele jäänud isikud, kui valija ei arvaks, et nii ongi õige?

Sõnastagem see veelkord ümber – kui riigikogus on arvestatav hulk inimesi, kes on dokumentaalselt tõestatult käitunud nii, et ükski terve mõistusega inimene ei laenaks neile viite sentigi ja suhtleks ainult stiilis «raha ette», siis, jah, ilmselt on olemas mitu Eestit ja neid valivad inimesed sellest Eestist, kuhu mina ei kuulu ja kuuluda ei taha!

Võib isegi mõista lubaduste täitmatajätmist – elu teeb korrektiive ja kõike lubatut ei saa ellu viia. Asi läheb hapuks aga siis, kui pole märkigi, et lubadusi on üldse kavatsetud ellu viia. See nõuab aga jälle pisut arutlemist, mõtlemist ja mäletamist ja see näib olevat midagi, mis paljudele Eesti valijatele lootusetult üle jõu käib. Tulemuseks ongi see, et me ei oska riiki pidada – kes vähegi tahab, leiab kerge vaevaga kogu asjassepuutuva info, kuid rahvas tervikuna ei suuda sellest õppida, sest meil puuduvad mehhanismid, mis takistaksid tühikargajatel, patoloogilistel manipuleerijatel ja lihtsalt ebaausatel tegelastel pääsu võimu juurde – meil puudub kodanikuühiskond.

Euroopa Liidu föderaliseerumist toetan ma muuhulgas ka sellepärast, et nn Vana Euroopa riikides on pikaajalised traditsioonid, mis üldjuhul ikkagi sunnivad valituid järgima eetilisi norme ja mõtlema põlvkondade kontekstis. Et minust õigesti aru saadaks – Eesti riik on tore mõte, aga vaadake enda ümber – kui see rehepappide tolatsemine veel kaua jätkub, kooleb maa ja rahvas meil lihtsalt kätte ära – kellest asja, lahkuvad, ja statistika näitab, et kellest pole asja, pole seda ka järglaste saamisel.

Õige taustsüsteem, realistlikud loosungid

Õigel teel olemine, sihiga viie Euroopa rikkama riigi hulka, on tsementeerinud meie positsiooni vaesemate hulgas ja pole ühtki märki, et see olukord kuidagi muutuma hakkaks (kui just mõni ELi «keskmikest» mingit ilmvõimatut jama kokku ei keera). Töötegijaid on viimase kümnendiga kuni kümnendik vähemaks jäänud, mis omakorda tähendab, et majandus kasvama ei hakka, pigem tõmbub veel rohkem kokku vastavalt töötegijate arvu jätkuvale vähenemisele. Ka meie majanduskeskkond ei ole enam atraktiivne, seega mingeid suuremaid investeeringuid või muid imesid, mis olukorda hüppeliselt parandaks, oodata ei tasu.

Tavaliselt vastatakse selle peale, et aga meie positsioon maailmas kusagil teises viiendikus polegi nii halb. Muidugi pole, aga üritaks need skaalad ikkagi lõpuks kokku viia, mitte toppida end alati sellele, kus paremad välja näeme. Enesepettus on kindlasti millekski hea, aga pole midagi jõledamat, kui tölp enesekindel usk, et oleme parimad ainult sellepärast, et oleme eestlased.

Võimalus tegutseda

Suunad on ju tegelikult teada, need on kirjas ka igasugustes – ka praeguse valitsuse koostatud  –arengukavades, millel on ainult kaks häda: need on julgusetud ja neid ei viida ellu.

IT on väga ilmselge asi, sellest pole mõtet rääkidagi. Võimalik, et ka tervishoiu või e-residentsusega seotud mõtted pole halvad, kuigi see viimane on, kui järele mõelda, selline pooles vinnas katse muule maailmale rehepappi teha – see võib meile midagi anda peamiselt läbi selle, et võimaldab «õigesti» kasutatuna teiste maade kodanikel oma maad ja rahvast petta. Aga antagu minna! Maailm muutub ja kui me midagi sellist esimesena ei teeks, teeb niikuinii keegi teine. Ja häda riigile, kelle ühiskond on nii habras, et seda mõjutab oluliselt mingi e-residentsus!

Tuleb tühistada mõnisada ettevõtlust piiravat seadusenööki, mille üks või teine huvigrupp on võimulolijatelt katuseraha eest ostnud (viisakamalt öeldakse selle kohta «hea lobitöö»), tuleb oluliselt piirata ametnike võimu, tuleb ajakohastada maksukeskkond – ja me saame vähemalt välja väikesest stagnaajast.

Energia!

Viimastel aastatel on avastatud, et uusklassikalised majandusmudelid kirjeldavad reaalset majandust hulga paremini, kui energiale anda umbes suurusjärk suurem kaal, kui varem tavaks oli. (Mõned teoreetikud seostavad seda kalli inimtöö masintööga asendumisega.) Teiste sõnadega ja pisut lihtsustatult öeldes saad sa ka vähese kapitali ja inimtööjõuga midagi ära teha, kui sul on odav energia, kallist energiat aga on raske kompenseerida ka rohke kapitali ja odava tööjõuga.

Hiljuti jooksis uudistest läbi, et Ghana on võtnud tõsiselt ette tuumajaama ehituse. Täpsemalt, nad on selle juba tükk aega tagasi tõsiselt ette võtnud, riigis töötab paar katsereaktorit ja koolitakse agaralt spetsialiste. Ghana energiavõrgud, muide, on naabritest paremad ja energia on odavam, mis tähendab, et naaberriikide tööstus kipub sinna üle kolima.

Ghana saab hakkama, Eesti ei saa... Olgu, pindalalt ja rahvastikult on Ghana kordades, GDP aga kõigest poolteist korda suurem. Kas see pole peamiselt mõtlemises kinni, et me siin kidume ja midagi tehtud ei saa? Ma ei oska isegi oletada, mis neil seal siis niipalju parem on? Ehk pole neil energiakompaniid, mis kõik kasumi kusagil Jordaanias või Utah's mutiauku laseb? Või nad ei kuula progressivaenulikke rohelisi, kes tahavad meid saata muldonni peeruvalgel lõdisema, peaasi, et ökoloogiline jalajälg väike oleks?

Tegelikult on kosmose-, geeni- ja relvatööstusega sama lugu – miski on mäda Eesti riigis, kui oleme kui kleebitud ELi alumisse põhja ja jälgime, kuidas Aasia ja Aafrika riigid meist mööda lähevad.

Võtaks ennest lõpuks kokku, lööks võimult minema pundi, kes on põhjalikult tõestanud, et nad hakkama ei saa, lõpetaks piinlikuks muutuva ilkumise ja hakkaks tõsiselt riiki pidama?