Kas hea ja odav töövihik on võimalik?
Juhtkiri: sügisene mure
27. august 2010, 10:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töövihikute hindade suur kõikumine erinevate koolide gümnaasiumiastmetes on seda põletavam teema, mida enam on loetud ja arvel iga kroon, mida perekond kooli alguse saabudes kulutama peab. Neile lapsevanematele, kellel tuleb kooli tellitud töövihikute eest välja käia ligi tuhat krooni, võib näida olukord väga ebaõiglane võrreldes nendega, kes saavad hakkama paarisaja krooniga.
Ehkki on kerge heita koolidele ette töövihikutest just kallimate eelistamist, on põhjus paljuski õpetatavate vabaainete hulgas. Kuna eriti kallid kipuvad olema keeleõpikud-töövihikud, siis on selge, et koolis, kus gümnaasiumiklassis õpetatakse kaht võõrkeelt, on kulutused töövihikutele väiksemad kui seal, kus õpitakse kolme-nelja.
Etteheiteid on kõlanud ka töövihikute tellimise korralduse kohta, mis on jätnud õppevahendite hinna kujunemise paljuski vabaturu otsustada, seda hoolimata aastaid kestnud arutelust selle üle, millisel kujul tuleks õppematerjalile piirhind kehtestada, et sellest ka kasu oleks.
Õpikuid-töövihikuid pakkuvad kirjastused peaks küll konkureerides töövihikute hinna mõistlikuna hoidma, kuid ometi tähendab konkurents ka võistlemist väljanägemises. Nii juhtub, et kui on valida hinna ja väljanägemise vahel, otsustatakse pahatihti viimase kasuks. See ei motiveeri kirjastusi ka kokkuhoiuvõimalusi otsima. Ometi on selge, et vaba turg ei tohi tähendada kirjastuste vabadust lapsevanemaid pitsitada.
See, et enamikus koolides saab iga aineõpetaja ise otsustada, millise õpiku ja sellega kaasas käiva töövihiku järgi ta õpetada soovib (lähtudes haridus- ja teadusministeeriumi kinnitatud nimekirjast), seab aga ka õpetajad tugeva kirjastuste surve alla.
Vaevalt on kooliaasta hoo sisse saanud, kui jõuavad koolidesse kirjastuste kataloogid õpikute-töövihikute pakkumistega. Õpikukirjastamine on praegu, mil ilukirjanduse ostjate arv on kukkunud, endiselt tulus – õpikuid igal aastal välja ei vahetata, küll on aga igal sügisel vaja uusi töövihikuid, ning tiraažid, käive ja kasum on sellega tagatud.
Ehkki õpetajad teevad valikud eelkõige vajadust silmas pidades ja neid tuleb selles usaldada – ka direktorid toonitavad, et vaid hädavajalik tellitud saaks –, tuleks ometi vältida olukordi, kus töövihikutes veel kevadelgi tühjus valitseb. Miski ei kurvasta vanemat sel puhul rohkem, kui kõhu kõrvalt kokku hoitud raha eest ostetud töövihik täiesti kasutuks osutub.
Ja lisaks – ehkki töölehtede kopeerimist kiputakse varguseks nimetama, lubab autoriõiguse seadus õpetajatel õpikuid ja töövihikuid motiveeritud mahus paljundada. Kirjastajate pahameelt peaks leevendama see, et sellised koopiad hüvitab riik autorihüvitusfondi kaudu.