Mart Helme: kogu Eesti välisteenistuse häbi

Mart Helme. Foto: Pm

Diplomaat Harry Lahteiniga seotud skandaali asjaolude ning Lahteini enda ja Eesti välisministeeriumi möödalaskmiste üle arutleb suursaadik Mart Helme.

Noblesse oblige – seisus kohustab – nii võiks Valgevenes asjurina töötanud Harry Lahteini persooniga seotud diplomaatilise skandaali valguses öelda küll. Sest siinkohal pole tegemist mitte lihtsalt diplomaatilise etiketi või ametikohustuste täitmise juurde käiva protokolli vastu eksimisega – möödalaskmised, mida vana diplomaatilise traditsiooniga riikide esindajad endale vaid mõne tahtliku solvangu korraldamiseks lubavad.

Tegu on kogu Eesti diplomaatilise korpuse diskrediteerimise ning meie diplomaatilise alamõõdulisuse demonstratsiooniga.
Ent vaadelgem looga seotud nüansse ükshaaval.

Esiteks
Eranditult iga mingisse riiki akrediteeritud diplomaat teab, et naudib selles riigis diplomaatilist puutumatust.

Samas teab iga diplomaat ka, et kõik vähegi riigi mõõtu riigid jälgivad oma pinnal töötavaid diplomaate, vältimaks nende isikupuutumatusest tulenevaid võimalusi seadusrikkumisteks (salakaubandus, vaenulik agitatsioon, osalemine prostitutsiooni- ja narkoäris jne).

Sellest tulenevalt pole diplomaadi väärikas käitumine mitte üksnes tema enese sisemise distsipliini ja kultuuri küsimus, vaid elementaarne vajadus vältida nõrkustele järeleandmise näol iseendale ja oma riigile potentsiaalselt seatavaid lõkse. Selle iseenesestmõistetavuse vastu Lahtein ilmselt eksis.

Teiseks
Nii sõbralikku nägu kui diplomaadid ametikohustuste täitmisel üksteisele ka ei teeks, on nad ometi esimese asjana väljas omaenda riigi huvide eest. Ka see tähendab, et – eriti nende riikide diplomaatide puhul, mille suhtes ollakse vaenulikult meelestatud – otsitakse nende nõrku kohti.
Seda eriti puhkudel, kui mõni diplomaat on oma oponentidele kusagil või milleski suutnud meelehärmi valmistada. Niisugusest inimesest soovitakse lahti saada. Veel enamgi.

Niisuguse inimese karjäär soovitakse rikkuda igaveseks. Ja kui sellel inimesel on mingi nõrkus, mida saab tema vastu ära kasutada, siis kogutakse täiskäsi ja lüüakse kaardid aplombiga lauale.
Teatavasti oli Harry Lahtein Eesti asjur Gruusias, kust ta lahkus president Mihheil Saakašvili autasuga. Ehk teiste sõnadega: valmistas Moskvale meelehärmi.

Nüüd käidi kaardid kättemaksuks selle eest lauale. Sealjuures nii, et Moskva karvaseid kõrvu võib kogu loo taga üksnes aimata, mitte neile aga otsejoones osutada.
Ka seda idamaises diplomaatias nii ennustatavat käiku Lahtein ilmselt ignoreeris.

Kolmandaks
Diplomaadid on elus edasipüüdlikele naistele väga magusaks sihtmärgiks. Esiteks on nad (maksumaksja rahakoti toel) lahked kostitajad ja teiseks võib diplomaadiga abiellumine mõnele printsist unistavale, kuid selili tööd tegevale naisele tähendada nii peadpööritavat tõusu sotsiaalsel redelil kui ka uue, hoopis parema elujärjega kodumaa leidmist.

Nii mõnigi elu õnne otsiv piiga on paraku aga palgal ka nn organites, rääkimata sellest, et eranditult kõik nad on ostetavad, manipuleeritavad ja šantažeeritavad. Vähemalt niisugustes riikides nagu Valgevene ja Venemaa.
Sedagi oleks endine kapokas pidanud teadma ja sellega arvestama.

Neljandaks
Menuseriaalis «Mission Impossible» kinnitatakse ülesande andmisel osalistele, et sissekukkumise korral on nad üksi ja mingit abi pole neil oodata. Sama kehtib üldreeglina diplomaatide puhul.

Pahandustesse sattunutest tahetakse kiiresti lahti saada. Nad määrivad tsunfti mainet, nende kaitsmine ja hoidmine ametkonnas ähvardab muutuda pommiks jala küljes, nende kaasuse ketramine ajakirjanduses ja ajakirjanike nuhkimine võivad ametkonna tegemistes välja kiskuda asju, millest keegi rääkida ei taha või mis võivad kujuneda koguni poliitiliselt ohtlikeks pommideks.

Siit ka välisminister Urmas Paeti kiire reageerimine Lahteini (tõenäoliselt tema ja kantsleri poolt eelnevalt dikteeritud) lahkumisavaldusele.
Ilmselt ei arvestanud oma karistamatuses üsna enesekindel Lahtein ka sellega.

Ent – ja seda viiendaks – ametkond ei saa oma käsi niisama puhtaks pesta. Ei ole kuidagi usutav, et seal Lahteini tausta ja nõrkusi ei teatud. Ning Eestis ei sõida diplomaadid lähetuspaika omaenda suva järgi. Nende lähetuse otsus­tab vastavalt konkursile laekunud avaldustele kõrgem atesteerimiskomisjon. Seega võtab komisjon – millesse kuulub kantsler ja mille otsuse kinnitab minister – endale ka teatud kaasvastutuse lähetatava sobivuse eest vastavale ametikohale. Igatahes vedas Lahtein neid siinkohal alt.

Spetsiifiliste nõrkustega inimesi on välisministeeriumis nagu igal pool mujalgi muidugi rohkem kui üks ning on vaid aja küsimus, millal mõni neist järgmisena ebameeldivustesse satub. Sellega tuleks atesteerijatel arvestada, et mitte tagantjärele tark olla ja mustadele lammastele lahkumisavaldusi dikteerida.