FOTO: Corbis/Scanpix

Agatha Christie ei olnud mitte ainult elegantne krimikirjanik, vaid ka demiurg. Ta lõi kaks inimest, kelle külgetõmbejõud oli isegi ta enese jaoks liiga suur. Miss Marple ja Hercule Poirot. Ja teine neist on suurim. Suurimaid ühe kirjaniku poolt eales savist ja mudast – sõnadest ja lausetest, ideede rullumisest ja sõlmitusest – kokku sätitud inimestest üleüldse. Kuidas on see nõnda juhtunud? Kõigepealt püüdis Christie Poirot’st lahti saada, too naasis ometi, kuidas kirjanik ka ei püüdnud, ja jäi temaga elu lõpuni.

Tellijale

Siis tulid filmid, kus Poirot justkui veelgi enam elustus. Ometi olid need lihtsalt ühed ja teised filmid. Siis tuli David Suchet. Ja puges Poirot kesta ning puhus talle elu sisse nõndaviisi, et sellest ei pääsenud ei vaatajad – mida on veel kuidagi mõistetav mõista – ega ka seriaalide tootjad, mis on juba tõeline hat trick. Suuremate ja väiksemate pausidega, erinevate produtsentide ja režissööridega, vahelduvate partneritega tegi pisikese väleda tavalise mehikesena tunduv Suchet selle, mis filmimaailmas tundub mõeldamatu. Ta lõi mehe, kes enne teda näis veidi veider ja nati naeruväärne, kuid kellest selgus, et ta on väärikas, nutikas, elegantne ja parasjagu isemoodi – just kõike seda, mida üks vaataja ise olla tahaks. Kuidas see näitlejal õnnestus, küsisin eneselt, olles sattunud Poirot’-seriaalide lummusesse, nõnda et olen vaadanud neid võimalusel ikka ja jälle. Ning ikka ja jälle ei mäleta ma isegi korduvalt nähtud loo lahendust – loodan, et mitte oma mälu erakordsele puuduse tõttu, vaid pigem tänu Suchet’ loodud inimese erakordsele külgetõmbejõule. Suchet ei ole loonud mitte ainult üht kordumatut karakterit, vaid suure külgetõmbejõuga objekti. Tema Poirot on peaaegu et must auk, mis kogub piisavalt lähedale sattuva mateeria enesesse, tõmbab oma tuleviku horisondi sisse. Kuid erinevalt universumi mustadest aukudest ei rebi Suchet inimest siiski tükkideks, vaid pigem paneb seni laiali olnud meeletükid paremini kokku. Poirot’d teavad miljonid ja miljonid, kui nad ka ei ole lugenud temast raamatuid ega isegi filme vaadanud.

Teaduskirjanikuna ja hariduselt teoreetilise füüsikuna näen olulisi sarnasusi Suchet’ rolliloome ja füüsikateoreetiku töö vahel. Samalaadsed otsingud oma objekti sisse pugemiseks, samalaadne keskendumus, pühendumus, kindlameelsus ja lõpuks hämming: mis siis ikka minuga juhtus? Samad omadused, mida vajab füüsikateoreetik oma näiliselt elukaugetesse valemitesse sisse pugemiseks. Tal on pea pilvedes, jalad aga maas. Vaja on tõestavat eksperimenti. Vaja on väga kulukaid katseseadmeid. Nagu Poirot’le oli vaja äärmiselt kulukat taustarühma, rekvisiite, abiväge.