Mõnel kohe üldse ei vea, pingutagu kui palju tahes, ikka läheb viltu. Nii nagu Elronil. Said küll riigilt uued ja uhked rongid ning vaba voli mööda kogu Eestit ringi tuhiseda, aga ikka ja jälle satuvad nad meediasse kõikvõimalike äpardustega.
Hanneli Rudi: neetud Elron
Küll ei lähe rongiuksed kinni, siis keeldub moodne raudruun end liigutamast, sest mõned inimesed on rongis ülearu. Sellest, et rongisõitjaid on aeg-ajalt rohkem, kui põrandapinnale seisma mahub, ei maksa enam rääkidagi. Aga oranžidele porganditele ei halasta ka metsik loodu: küll ründavad rongi põdrad ja koerad, siis jäätab esimene külm kontaktvõrgu kinni.
Isegi siis, kui tundub, et kõik võimalikud hädad ja õnnetused on juba korra kimbutamas käinud, selgub, et ikka veel on mõni äpardus varuks, mis rahvale nalja ja rongifirmale tuska teeb. Näiteks sõidab vedurijuht uuest peatusest vuhinal mööda, hoolimata sellest, et perroon on rahvast täis ja peale kahe reisija on teda suurejooneliselt tervitama tulnud nii kohalik võim kui ka külarahvas.
Kui ma elaksin New Orleansis, kus voodoo on siiani täiesti levinud uskumus, siis oleks kõigi Elroni hädade põhjus ilmselge. Ilmselt on keegi kusagil valmis teinud kena pisikese rongikujulise voodoo-nuku ja selle korralikult ära neednud. Iga kord, kui tundub, et Elron saabki oma tööga hakkama, otsib see pahasoovija välja nõela ning torgib raevukalt seda rongikujulist nukku ja kohe midagi juhtub. Tõsi küll, ma pole päris kindel, kas see torkija oleks konkureeriv rongifirma, kelle vanad vagunid jaamades roostetavad, või pigem bussifirmad, kes on sõitjate puudusel sunnitud liine kinni panema.
Põhjust voodooʼks oleks ilmselt mõlemal. Aga me elame Eestis ja siin voodooʼd üldiselt ei harrastata, nii et ilmselt ei ole Elronil mõtet needuse mahavõtmiseks pöörduda kirikuõpetaja või selgeltnägija poole. Tuleb lihtsalt oodata ja loota, et ehk ükskord saab tühjaks see karikas, kus häda ja viletsus sees.
Jah, eelmise aasta alguses jäi Elron graafikuid koostades jänni, ja ega kriisikommunikatsiooniga toona ka hakkama ei saadud, aga selle aasta jooksul on neid üksjagu ilmaasjata nuheldud. Ei ole rongifirma süüdi selles, et riik ostis Toyota Yarise, mitte Lexuse, nagu rahvas lootis. Midagi pole parata, kui rahakott on õhuke, siis märksa uhkemate sõiduvahenditega saab sõita vaid jõukas Lääne-Euroopas.
Olen veendunud, et tegelikult ei mäleta paarikümne aasta pärast enam keegi, et tänavu oli juunikuus lumi maas või Eesti sai ebatavaliselt noore peaministri. Küll aga on rahval meeles, et just 2014 oli «porgandiaasta», kui liinile tulid uued rongid ja küll need tundusid toona uhked ja kiired. Võib-olla on need üldse Eesti viimased uued rongid. Rongisõit on tegelikult kallis lõbu ja kes teab, kas riigil on ka edaspidi soov kaks kolmandikku piletisummast kinni maksta, et rahvas saaks nii väikses riigis rongiga sõita.