Martin Aidnik: sotsiaaldemokraatia väljakutsetest Eestis

Martin Aidnik Foto: Erakogu

Sotsiaaldemokraatia võimalus oleks majanduse uus reguleerimine, töötajate õiguste prioritiseerimine ning ebavõrdsuse vastu võitlemine, kirjutab TLÜ sotsioloogia doktorant Martin Aidnik.

19. detsembri Postimehes kirjutas Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikku Erakonna Eesti majanduslikust visioonist («Eestile toob edu inimestesse investeerimine»). Artikkel käsitleb mitmeid Eesti ühiskonna olulisi kitsaskohti nagu näiteks palgavaesus ja eluasemete kättesaadavuse probleem madalama sissetulekuga inimeste jaoks. Mikseril on täielikult õigus, kui ta sõnab, et see, mis on enam-vähem edukalt toonud meid tänasesse päeva, ei pruugi enam edasi viia ja et Eesti riik peab olema valmis julgeteks reformideks. Lugedes Mikseri visandatud reforme võib aga tõdeda, et need võiksid olla julgemad ja lähtuda rohkem sotsiaaldemokraatlikkust traditsioonist.

Minu kirjutise eesmärgiks on teha mõned lisandused sotsiaaldemokraatliku poliitika majanduslike väljakutsete kohta majanduskriisi järgse Euroopa kontekstis.

Toogem alustuseks välja mõningad Mikseri ideed Eesti majanduse ja inimeste hüvanguks. Ta sõnab, et alampalga tõus 800 euroni vajab riigi tööandjatele ja ettevõtjatele aktiivseks partneriks olemist ja vajab tööturu osalistega tulupoliitilist kokkulepet. Kui tööandjad ja töötajad õpivad tegema ja ka müüma targemat ja nutikamat tööd, siis on selle positiivne mõju Eesti investeerimiskeskkonnale isegi suurem kui võimalikel maksusoodustel või taristuarendusel. Mikser pakub veel välja avansilist tulumaksu, mis rakenduks alates ettevõtte kolmandast kasumlikust aastast ning juhul, kui akumuleeritud kasum ületab 30 000 eurot. Selline maksusüsteem säilitab uutele tulijatele ning väikeettevõtelele praegused tingimused, samas aga motiveerib suurkorporatsioone jaotama oma kasumit Eestis, kuna kasumi jaotamisel tekkivast maksukohustusest on avansiliselt juba tasutud. Tööjõu mobiilsuse tõstmiseks pakub Mikser välja riiklikult toetatud üüripindade loomise programmi, mis on mõeldud ettevõtluse arendamiseks väikelinnades.

Kuigi eelpoolnimetatud sammud kujutavad endast investeerimist inimestesse, võiks oodata Sotsiaaldemokraatlikult Erakonnalt siiski päris palju rohkem. Sotsiaaldemokraatia on ajalooliselt kasvanud välja sotsialismist. Niisuguse päritoluga on sotsiaaldemokraatia puhul olnud keskseks majanduslik võrdsus ja õiglus. Sotsiaaldemokraatia on näinud oma identiteeti töötajate õigluste eest võitlemist ja nende kaitsmist tihti inimvaenuliku kapitalismi eest. See on ka tänapäeva Eesti puhul aktuaalne. Mikser seab kahtluse alla parempoolse Eestis kaua valitsenud parempoolse seisukoha, et kõigepealt on vaja saada rikkaks ja alles seejärel saab investeerida meditsiini ja haridusse.

Eesti on kahekümne viie iseseisvusaasta järel endiselt varakapitalistlik paljuski oma töökorralduse tõttu. Varakapitalismi seljataha jätmine eeldab lisaks suurematele investeeringutele haridusse ja meditsiini ka suuremat riigi sekkumist tööturul töötajate huvides – «turupoliitilist kokkulepet», mis kaasaks töötajad töökohti puudutavate otsuste tegemisse. Hetkel on Eesti üks Euroopa riikidest, kus töötajad enamasti ei ole esindatud ettevõtete juhatustes. Aeg on tasakaalustada majandusvabaduse poliitikat majandusliku õigluse poliitikaga.

Eesti viimase aja poliitika üheks aktuaalseks teemaks on muudatused apteekide seaduses. Uue seaduseelnõu järgi kaoks praegused apteekide asutamispiirangud ning apteegiturg lastakse vabaks. Päris suure tõenäosusega suretaks see välja sõltumatud apteegid ja viiks täieliku ketistumiseni. Niisuguse arengu vastu toimus 16. detsembril Toompeal apteekrite pikett. Eesti apteekide probleemid ulatuvad aga sügavamale, seisnedes eelkõige apteekide kuulumises ravimifirmadele. Ravimifirmadele kuulumine, mis on ebatavaline asjade seis võrreldes teiste Euroopa riikidega, on muutnud apteegid kasumitootmise masinateks. Kannatanud on nii palgad kui ka töötingimused. Antud situatsioonis ei ole sotsiaaldemokraatia ülesandeks Eesti töötajate huvide ja õiguste esindamine rahvusvaheliste ettevõtete suhtes. Võiks isegi küsida, kas seitse aastat pärast maailma majanduskriisi ja kriisijärgset stagneerumist  on sotsiaaldemokraatlike põhimõtetega kooskõlas suurkorporatsioone soodustav poliitika, teades, kuidas suurkorporatsioonid on õõnestanud rahvusriikide suveräänsust ja põhjustanud ühiskondades ebavõrdsust?

Töö ja kapitali võimusuhte tasakaalustumine oli üheks võtmemuutuseks sotsiaaldemokraatia kõrgajal Teise maailmasõja järgsel kolmel kümnendil Euroopas. Üldine elatustaseme tõus ja heaoluriigi esilekerkimine sõjapurustustest oli kollektiivsete võitluste tagajärg, mida võimaldas töötajate suurem organiseeritus. Sotsiaaldemokraatial õnnestus ära kasutada riigi funktsiooni ümberjaotamismehhanismina ühiskonna nõrgemate liikmete kasuks, nii et ühishuvid kaalusid üles erahuvid.  

Oleks ekslik arvata, et ka tänapäeva Eestis on kõrgemad palgad ja majanduslik õiglus saavutatavad ilma tööd puudutavate võimusuhete muutumise ja rohujuuretasandi poliitikata. Töötajate väärikus ja enesemääratlus ei ole lahutatav egalitaarsest jõukuse jaotamisest, mis on meie aja üks peamiseid globaalseid probleeme. Globaalse kapitali demokraatlikest institusioonidest lahutatuse tõttu on töö politiseerituse kokkulangevus demokraatiaga taaskord kasvanud. Nii kõrghariduses kui mujal tööd iseloomustava ebakindluse ületamine nõuab poliikalt julgemalt sekkumist majanduse ühiskonna enamuse jaoks toimimise saavutamiseks.

Eurotsooni majanduskursi kohal ripub hetkel suur küsimärk. Finantsinstitusioonide põhjustatud majandusliku mulli lõhkemise järel ei ole oodatud taastumist Euroopas samahästi kui aset leidnud, eelmise aasta kolmanda kvartali majanduskasvuks oli vaid 0,3 protsenti.  Lahendusena nähtud ja Saksamaa eesvõttel resoluutselt ellu viidud kärpepoliitika ei ole andnud soovitud tulemusi ning nüüd on isegi Saksamaa majandus langusesse läinud. Mikser tõdeb, et Eesti majanduse «käima tõmbamiseks» ei saa me end vaeseks kulutada, aga kindlasti ei too edu ka püüd end rikkaks säästa. Püüd end kärbete abil rikkaks säästa oli põhjus, miks maailma üks mõjukamaid majandusteadlasi Paul Krugman Eestit 2012. aastal kritiseeris. Krugmani ei veennud Eesti majanduse eduloona esitamine ülejäänud maailmale tagasihoidliku kriisist taastumise järel.

Kärpepoliitikale alternatiivi rakendamine, mis eeldatavasti seisneks riigipoolsete investeeringute suurendamises ning maksude tõstmises tooks Eesti poliitikas kaasa «neoliberaalse konsensuse» lagunemise. Tuntud Briti-Ameerika sotsioloog ja ajaloolane Perry Anderson on kirjutanud, et 80ndatest maailma majanduses domineerinud neoliberaalne doktriin maksude alandamise ning turgude regulatsiooni kaotamise. Sotsiaaldemokraatia uus esilekerkimine saab aset leida ainult läbi kollektiivsete struktuuride (s.h heaoluriigi) nimel tegutsemise, mis tasakaalustavad turumajanduse poolt tekitatavat ebavõrdsust ja individualiseerumist.

2015. aastal avanevad kärpepoliitika poolt vaevatud Euroopas uued, radikaalsemad horisondid. Syriza Kreekas ja Podemos Hispaanias on poliitilised jõud, mis tähistavad valitsevast, Euroopa Liidu poolt toetatud, majanduspoliitkast väljumise võimalikkust. Seades inimeste vajadused kõrgemale Euroopa Liidu tehnokraatlikest direktiividest, on nende erakondade poliitika sügavamalt kooskõlas sotsiaaldemokraatia olemusega. Kujutamaks alternatiivi Eesti suuremate erakondade seas, tuleb Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal olla söakas. Tuleb ette võtta «ökonomistliku ratsionaalsuse» (Prantsuse filosoofi Andre Gorzi termin)  kriitika, mille sisuks on majanduse uus reguleerimine, töötajate õiguste prioritiseerimine ning ebavõrdsuse vastu võitlemine.

Küsimus poliitika jaoks seisneb selles, kas suudetakse taastada inimeste usk enese vastu ja olla enamat kui olemasoleva administreerimine?