Tuuli Stewart.

FOTO: Pm

Soolisest võrdõiguslikkusest võrdõiguslikult, statistika kaasabil. Kuidas saavutada täielikku soolist võrdõiguslikkust, arutleb Tallinna Ülikooli riigiteaduste doktorant Tuuli Stewart.

Eestlased on mitme aastaaja inimesed ning see on uhke ja hää tunne olnud. Nii ollakse sesoonsed ka teemades, millest rääkida võetakse ja mida siis siia-sinna veeretatakse. Eelmisele suvele andsid jumet valimislaadad, möödunud talve sisustasid jääpurikate ja füüsikaseadusi järginud torustike kõrval tüütuseni arutlused oma- ja teisesooiharate üle.

Talvejutte iseloomustas suvast lähtuva allajoonituse ja kontekstivälisuse kõrval ka see, et kõige kõvemad sõnavõtjad kippusid olema need, kellest teema valdamist oodata poleks osanudki – kirikutegelastest koolijuhtideni, häältekorilusega tegelejatest muidupuritaanideni. Vähemalt miski on püsiv.

Sellel suvel on ilmajutu kõrvale kuuma teemana ilmunud uus ja trendikas sõnade ühend – võrdõiguslikkus ja võrdsed õigused, iharusi arvestamata. Mullused uuringud näitavad, et see teema erutab vaid kuut protsenti Eesti elanikest. Siis kellele ja kelle huvides õigusi nõutakse? Ei tea. Ei saa sellestki sotti, mis asi see võrdõiguslikkus siis ikka praeguses kohalikus kontekstis on ja mis sellega Eestis nii hullusti lahti?

Õnneks pole palju mõtelda vajagi – meil on probleemi jälgimiseks ja lahendamiseks kõrges ministeeriumis kohe eraldi riigibüroo ja selles võrdse kohtlemise volinikuprouad ametis. Pöördugemgi abi saamiseks õppinud spetsialistide ja ametliku seisukoha poole.

Sotsiaalministeeriumi kodulehelt selgub, et kuigi enamik ei adu, on lugu tõsine: «Seadustega tagatud võrdõiguslikkusest hoolimata on Eesti ühiskonnas sooline ebavõrdsus üsnagi levinud. Sellest annavad tunnistust nii sooline palgalõhe, naiste suurem vaesus kui ka meeste lühem eluiga.»

Ühte lausesse on mitu suurt mõtet mahtunud – väidetakse, et nii palk, üks rikkuse tootmise allikaid, kui ka teised mammonakraanid on naistele tihedamaks tilkuma keeratud ja et mehed ei ela seda ülekohut üle.

Kaudse diskrimineerimise määratlus eeldab, et mehi ja naisi võib/tuleb omavahel võrrelda rühmana. Kui rühmade võrdluses selgub, et märgatavalt suurem osa ühest või teisest rühmast on ebasoodsamal positsioonil, on kõne all kaudne sooline diskrimineerimine, v.a juhul, kui tulemusi saab põhjendada sooga mitteseotud asjaoludega. Selge kui seebivesi!

Ametlik väljaanne ministeeriumi kodulehe näol väidab ka, et «naised tajuvad soolist ebavõrdsust rohkem». Naised tajuvadki mitmeid asju teisiti kui mehed, on mõneski tundlikumad. Kas pole siis imetore, et meid on erinevateks loodud ja jumal oma lõpmatus tarkuses ei olnud liiga ülbe, et enese ehitatud nokiale = meesinimesele ka modifitseeritud vol2 variandi lõi. Tundlikkus tuli selle versiooniga kaasa.

Kes on siis ikkagi kannataja? Kes on võrdsemad kui võrdsed? Uurime natuke. Samast targast allikast: «Sooline ebavõrdsus avaldub naiste ja meeste erinevas ligipääsus mitmesugustele ressurssidele, näiteks poliitilisele võimule, tööle, rahale (töötasu) ja haridusele, aga ka ajale.»

Nende ridade kokkukirjutajad on sügavalt eksinud kui mitte õiguslikkuses, siis loogikas kindlasti. Muide, büroo võrdõiguslikku klubisse pole Margiti, Ülle-Marikese, Marioni, Redi, Kaidi, Riina, Irise, Tiina, Inkeni, Anu, Triinu, Irene ja Regina kõrvale mahtunud mitte ühtegi meest. Kas me võiksime kahtlustada, et poliitiline võim on seekord naiste käes vähemalt võrdsuse üle otsustamisel?

Sama oli 8. märtsil euroliidu kohalikus büroos toimunud väga suurejoonelisel soolise võrdsuse plenaaril – päev sümboolne, teemad tõsised, kõik olid kohal... v.a mehed. Eelnevast väitest: ka hariduse osas on statistika hirmutavalt büroovastane – eesti naine on rohkem haritud kui eesti mees.

Sama büroo koduleht ise väidab, et: «Alates 1970. aastatest ilmnesid Eestis hariduses teiste sotsialismimaadega sarnased soolised disproportsioonid, mis olid vastupidised nii enamikule arenenud kui arengumaadele iseloomulikele näitajatele: nimelt ületas naiste haridustase meeste oma, kusjuures kõrgharidusega naiste osakaal oli märgatavalt suurem meeste vastavast näitajast.»
Kuidas on tööga, millele pole naistel väidetavalt piisavalt ligipääsu?

Suur Tõde statistika väidab, et eesti naised töötavad meestest oluliselt rohkem nii töötundides kui ka võrreldes ELi keskmise 42 protsendiga hõivelises arvestuses – meil 49 protsenti, st pooled töötavatest ongi naised. Koduseid töid teevad naised meestega võrreldes oluliselt rohkem, nii et kuidagi nad siis ikka pääsevad sellele tööle ligi, kui Abloy selja taga kinni kukub ning naabrid ja valvas büroo enam ei jälgi.

Aeg, see püüdmatu ime – väidetavalt puudub naistel sellele meestega võrdne ligipääs. Armsad suguõed, kes te büroos poliitilise võimu olete haaranud, andke mulle, ullikesele, andeks! On taastumatuid ressursse, mida saab välja lülitada ja kinni keerata, aega ei näe ma ometi nende hulgas.

Õhk, mis alles hiljuti ei maksnud midagi (vähemalt arvas nii papa Vestman), on nüüd puhtana kallis hinnas kõigile. Selle tarbimist saab ohjata lihtsate ja kättesaadavate vahenditega, nagu selverites tasuta jagatav kilekott õige paigutuse korral näoavadele või jupike nööri.

Aeg aga – kuidas selle tiksumist takistada? Kas ei kliki see mitte naistele sekund sekundi, korts kortsu haaval samuti kui meestele? Aa, jutt käib ilmselt neist 40-aastastest, kes botoksist pringid ning aja kulutuse kaotanud. Siis tajuvadki naised ebavõrdsust rohkem – aeg ei tiksu enam.

Targast lausest on jäänud veel uurida raha (töötasu). Äkki on just siin ebavõrdsete tajude juur ja mure mülgas? Viimased uuringud näitavad, et eesti mees elab 68, eesti naine 79 aastat, tajudes siis seda aega või mitte. Kui õppimisele kulub tänapäeval ligi 25 aastat, saame töötasu teenimise ajaks vastavalt 43/54 universaalaastat. Suuremad vahed tekivad haritud inimeste osas – siin on naiste positiivne skoor isegi +19 aastat elamiseks ja raha teenimiseks!

Naised pidavat võrdsusbüroo andmetel saama kuni 30 protsenti meestest vähem tunnipalka. Kiire arvutus näitab aga, et 11–19 plussaasta jooksul makstakse neile ikkagi välja rohkem raha kui meestele.

Jah, kulutused hauaplatsile (kui jääja maksab) võiks ju maha arvata, kuid ikkagi kipub kassa naiste poole pealt plussi jooksma. Kui veel arvestada seda, et naisi on Eestis 14 protsenti rohkem kui mehi, peaks riik seadustama veel väiksemad palgad neile, kes lõpuks riigikassa pankrotti ajavad nii massijõu kui oskamatusega lavalt lahkuda.
Kui ei võrdsusta töö, äkki võrdsustab öö?

Ei lõpe hirmutav ebavõrdsus ka pimeduse saabudes, selgub viimase aja teadetest: kui kõik tööd tehtud, raha jagatud ja haridus omandatud, seab tubli eestlane sammud klubisse. Öisesse. Ja suur on üllatus – naistele on pilet kas olematu või oluliselt odavam kui meestele nii mõneski muidu nooblis asutuses.

Õnneks on sekkunud büroo, teatab Postimees (19.07): «Soolise võrdõiguslikkuse voliniku nõunik Mari-Liis Sepper ütles, et ööklubid on nii-öelda avalik ruum, kuhu üldsusel on õigus siseneda ning sellest tulenevalt peavad need teenuste pakkujatena kohtlema oma nais- ja meessoost kliente võrdselt.

Nõunikku toetab teine, taas vaevatuma soo esindaja sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Katharina Viik, kes lubab, et «diskrimineeriva tegevuse lõpetamiseks võib kohtusse pöörduda ja nõuda, et diskrimineerimisega tekitatud varaline ja mittevaraline ehk moraalne kahju hüvitataks».»

Huvitav, kas klubi maksab ebakoheldud mehele piletihinna tagasi või paneb koheldud naise maksma?

Kujutage nüüd ette, et sellises juba algselt võrdsust eiravas eraettevõttes, kuhu büroo käsi veel ulatunud pole, naisele ka veel uks avatakse ja hoidku taevas, mantel tuisusel ööl selga aidatakse! Loota, et pimeda talve hommikuhahetuse varjus niisugused diskrimineerimised euroliidu aladel sündida saaksid, pole mitte ainult pahatahtlik, vaid ka naiivne.

Kui nüüd keegi enne arvas, et büroo naised loovad endale ja suguõdedele mingeid erihüvesid kätte haaratud poliitilise võimu läbi, siis näete isegi – nad on võrdsuse nimel valmis maksma. Tasuta ei taha midagi. Maksku see pilet ja jook mis ta maksab, võrdsust, rohkem võrdsust!

Neid ei heiduta seegi, et koos meessaatjaga minnes võiks kavaler kokkuhoiust kergendust tunda – ei, las maksab võrdsuse eest, kuni pole oma 63 aastat täis tiksunud. Tal on ju nagunii eelistatum ligipääs rahale ja ajale. 

Kahju on natuke neist lolliks tehtud euromeestest, kes ööklubisse kohale tulnud. Kui meie naistele lubas Res Publica suurliiduga liitumisel rohkem seksikaid Euroopa mehi, siis usutavasti lubati ka euromeestele, kes piletiraha lunastanud, midagi.

Nemad on nüüd kohale lennanud. Lihtne nõudluse ja pakkumise graafik näitab, et võrdsusnõue vähendab üksi öös uitlevate eesti naiste osakaalu klubides. Kas seksikatele eurooplastele antud lubadused saavad seeläbi ikka peetud? Ega me ennast kompromiteerinud ole? Mis direktiivid ütlevad?

«Hoiakutes ilmnevad märkimisväärsed erinevused eesti ja mitte-eesti rahvustest inimeste vahel, kusjuures mitte-eesti rahvustest inimesed on pigem traditsioonilisemate hoiakutega ning neil on naiste ja meeste rollidele stereotüüpsemad vaated.» (Ministeeriumi kodulehelt.)

Võimalik, et euromehed on siiski naiste eest valmis maksma, mitte õigust taga ajamas.
Kui siin toodud mõtteid mõlgutaks mees, siis ilmselt armu ei antaks – naised tajuksid seda ju kohe ja tajuksid ilmselt ka, kuidas seaduse täie rangusega «ära teha». Seetõttu, kõigile karistuslikele meetmetele vaatamata, mida naiseks olemine enesega kaasa toob, on minu sugu seekord kirjutamiseks õiguslikum.

Kas seda õiguste tagaajamist on üldse vaja? On! «Sooline võrdõiguslikkus on ühiskonna arengu eesmärk,» kinnitab ministeerium. Soolise võrdõiguslikkuse juriidiline määratlus on toodud vastavas seaduses, mille kohaselt sooline võrdõiguslikkus ehk naiste ja meeste võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, võrdsed kohustused, võrdsed võimalused ja võrdne vastutus.

Ametist lahkuv Margit Sarv, meie võrdse kohtlemise volinik, kurdab (PM 14.08), et vajab väljavahetamist, kuna temas pole (enam) värskust, uusi mõtteid, entusiasmi ega särasilma.
Ühe uue mõtte võin küll lõpetuseks pakkuda – et kõik oleks võrdne, kaotame lihtsalt sood. Tegime Eestist e-riigi, tegime heteroriigi, asi see unisex-riik teha pole.
Särasilmad peab uus volinik ise leidma.