/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2015/01/04/3655031t1h29b3.jpg)
Juhtkiri: ennustamise võlud ja valud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prognoosimine, ehk tuleviku ennustamine mineviku ja oleviku põhjal on tekitanud elevust läbi aastasadade. Mis müstilisi tegelasi ja võtteid siin küll nähtud pole: oraaklid, kaardimoorid, tähekaardid – kuni õnnetina valamiseni uusaastaööl. Kes eelistab sofistikeeritumat lähenemist, võib süüvida näiteks kirjanik Isaac Asimovi peateosesse «Asum», kus tegutsev geniaalne matemaatik Hari Seldon leiutab tulevikusündmuste täpseks teadasaamiseks distsipliini nimega «psühhoajalugu» ning ennustab selle abil Galaktikaimpeeriumi kokkuvarisemist.
Ega hellemalt ei kohtle ajalugu ka majandusprognoose, mida ometigi võetakse tihti surmtõsiselt. Need lähtuvad teatud mudelitest ja tegelevad mõne konkreetse näitaja ning kas aasta või siis mõneaastase perspektiiviga.
Majandusnäitajate prognoosimine on praktikas vajalik, et teha tulevikuplaane – näiteks riigieelarvet. Ning reaalses elus osutub tulemus sageli piisavalt täpseks, et nende kavade alusel oleks võimalik teatud aeg ühiskonnaelu korraldada. Kui ennustamine alati ja totaalselt rappa jookseks, ei hakkaks ju keegi vaeva nägema.
Sestap ongi mõttekas prognoosimises teinekord ka võistlusmomenti näha. Täpsem ennustaja on konkurentidest paremas seisus. Kui oskad prognoosida majandussündmusi teistest täpsemalt, pole kuigi keeruline konverteerida see eelis ka rahaliseks võiduks.
Miljoni dollari küsimus on siin muidugi, kuidas teistest parem olla? Prognoosimise karidest kirjutanud majandusanalüütik Hardo Pajula osutab näiteks, et püüetest tulevikku tõsiteaduslike vahenditega kalkuleerida, teinekord lausa komakohtadeni, on reaalses elus vähe tolku. Arusaam, et «tuleviku olemuslik määramatus on teisendatav matemaatiliselt kalkuleeritavateks tõenäosuslikeks riskideks, mistõttu viimased muutuvd hinnastatavateks ja kaubeldavateks», viis näiteks Nobeli majanduspreemia laureaatide strateegiaid järgiva investeerimisfondi LTCM 1998. aastal miljardite dollarite kaotuseni.
Alati võib ka juhtuda midagi, mida ei saanud arvesse võtta. Näiteks mullune Krimmi annekteerimine Venemaa poolt oli üks selliseid sündmusi, mida Nassim Talebi teooria järgi võiks kutsuda «mustaks luigeks» – ehk niisuguseks sündmuseks, mida ei osatud oodata ning mil oli suur mõju. Veel veebruariski 2014 ei ennustanud toimuvat õieti miski. Kes võinuks arvata, et vaid kuu pärast seda, kui Vladimir Putin on kulutanud üle 50 miljardi dollari Sotši taliolümpia korraldamiseks, mis pidi Venemaa kuvandi globaalselt kõrgustesse tõstma, kirjutab ta selle maineinvesteeringu täiesti korstnasse ja pöörab suure osaga ülejäänud maailmast põhimõttelisse tülli? Kuid tagantjäreletarkus on teadagi täppisteadus.