Juhtkiri: vanajumala seljataga

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Nii umbes kolme aasta eest läks maailma meedias korraks ringlema uudisnupp, mis kuulutas: Eesti on üks maailma kõige ohutumaid riike.

Seda looduskatastroofide, õieti nende puudumise poolest. Pole meil siin ei korralikke orkaane, tsunameid, tornaadosid, maavärinaid ega vulkaanipurskeid. EM-DATi andmebaasis, kus on registreeritud maailma looduskatastroofid alates 1900. aastast, leidub Eesti kohta esimene sissekanne alles 2005. aasta jaanuaritormi kohta, mis tuntud ka Pärnu üleujutusena.

Kes Eesti eluga täpsemalt kursis, muidugi teab, et eks mõnigi torm on siinmail varemgi katuseid viinud, külmakraadid inimesi purenud, rääkimata juba parvlaeva Estonia hukkumisest kahekümne aasta eest, kus ka loodusjõududel kahtluseta suur osa. Kuid väljastpoolt vaadates võib tunduda küll, et teie, eestlased, elate oma väiksel maalapil justkui vanajumala seljataga. Peaaegu nagu mõnusalt unelev, roheline Kääbikla, mille elanikud muretult Suure Maailma asjadest pidamata heatujuliselt omi päevi veedavad. Üksnes maailmapoliitika kataklüsmid on need, mis hooga üle Eesti rullides on oma laastamistööd teinud – aga muidu ei võta teid ussi- ei püssirohi.

Tänavust globaalset konflikti- ja õnnetuseaastat kokku võttes on toonid hoopiski teised kui siinmail. Kui 2014 peaks trendi näitama, siis lähevad need maailma asjad küll pahupidi. Mõned näited: suurriik võtab tugevama õigusega naabrist tüki endale ning annab hoogu juba tuhandeid ohvreid nõudnud sõjategevusele piirialal, valetades avalikult, et tema pole midagi teinud. Lähis-Idas on inimeste üle valitsema tõusnud brutaalselt tagurlikud usufanaatikud, kelle meelest sobib pidada orje ning teisitimõtlejad tuleb lihtsalt tappa. Mitmes Lääne-Aafrika riigis kimbutab rahvast seniolematu Ebola-epideemia. Suur reisilennuk läheb koos sõitjatega lihtsalt kaduma, seda ei leitagi. Teine tsiviillennuk saab kõrgelt üle sõjapiirkonna lennates raketiga pihta, aasta lõpus kaob kolmas.

Kas muretseda selle globaalse annus horribilisʼe üle või tunda heameelt, et meieni pole nende kataklüsmide hullemad siirded seni ulatunud? Nagu väikese muigega nendib tänase lehe pikas aastalõpu-usutluses kunstnik Jüri Arrak: «Maailm on väga lihtne – kui usud, et kõik on korras, siis on.» Igaüks võib ise otsustada, kas see 2014. aasta klaas on tema jaoks pooltühi või pooltäis ning mis seal täpsemalt sees loksub. Suur pilt, seda enam maailmasündmused, on inimese jaoks tihtilugu lihtsalt üks tagapõhi, see tapeet seinal, mille taustal kaaluda omaenda elu häid ja halbu asju.

Niikaua, kuni need sündmused veel vahetult omaenese särgi alla ei ole pugenud, ei pruugi ju väga pead vaevata sellega, kas elame näiteks järjekordses 1939. aastas või mitte. Või säästab universum meid seekord vapustustest, mida oma riigi jaoks erilist missiooni jutlustavad ning kõikjal vaenlasi nägevad jõupoliitikud ajaloos nii palju on korraldanud? Jällegi Jüri Arrakut osundades, diktaatorid on ühed kompleksides hädised tegelased. «See ei ole normaalne, et üks bioloogiline olend tahab tervet maailma valitseda.» Ilmselt uitas paljudelgi eestlastel aastavahetusel 1939/1940 mõte sarnaseid radu pidi, ent kui kaugele ka Suure Maailma asjadest toona peitu pugeda loodeti, ei õnnestunud see enamikul siiski.

Kuna kõrvalejäämise ja kusspüsimise taktika, lootuses, et ehk meid ei märgata, on varem läbi proovitud ning andnud negatiivse tulemuse, on Eesti viimastel aastakümnetel valinud hoopis teise tee. See on kaasalöömine, osalemine, lõimumine nendega, kelle mõtteviis ning elukorraldus meile sarnane ja lähedane. Meil ei saa minna hästi, kui teistel läheb halvasti – ning jõudumööda aitame parema nimel ka ise häda korral teisi. Sel rajal liikudes on hea võtta vastu ka 2015. aasta. Kui see ei ole ka kõigi jaoks päris annus mirabilis, siis elagem seda järjekordset aastat ikkagi täiega.