Sigrid Kõiv: Lotte porgandid

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Iga kord kui ma oma lapsega toidupoodi lähen, pean ma pidama temaga läbirääkimisi. Vahel need õnnestuvad, vahel mitte. Ebaõnnestumiste korral tuleb mul osta muu hulgas ka karukujulisi küpsiseid, jänese pildiga vorsti, kaelkirjaku pildiga juustu ning koeratüdruku pildiga mahlajooki ja maisipulki.

Õnnestumise korral valib ta ühe neist toodetest. Ent see on väike hind rahumeelse poeskäigu eest. Mõned visamad vanemad aga keelduvad kompromissidest ning riiulite vahelt kostab sõjakisa.

Lastele mõeldud tooted on enamasti asetatud piisavalt madalale, et väike käsi saaks ise ostuotsuseid teha. Seepärast tuleb alati käia ühes ja samas poes, mida põhjalikult tundes on võimalik ohtlikke kohti vältida. Võib-olla oleks mõistlik lapse kaasavõtmist poodi üldse vältida, kuid alati pole see lihtsalt võimalik.

Põhimõtteliselt saan ma aru, miks toitutootjad selliseid reklaamitrikke kasutavad. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui koeratüdruk oleks näiteks porgandipaki või teraleiva peal. «Lotte maks» mõjuks ehk veidi pentsikult. Aga miks on lastetooted tihti sellised, mida vanem, kes selle kõik kinni maksab, ilma tugevate surveavaldusteta ei ostaks? Nood karukujulised küpsised maitsevad tegelikult nagu suhkrune saepuru, kuid selle, mis jääb puudu maitses, teeb tasa karu.

Vorstivabrik teatab, et Jussi grillviiner valiti tervisesõbralikuks lihatooteks, ent figuurisõbrana täiskasvanute grillpeole minnes ei tuleks selle peale, et valida sinise jänesega pakend. See polegi nii mõeldud. Vaevalt et juustutootja kardab, et ma ei annagi oma lapsele juustu, kui selle peal pole kaelkirjaku pilti. Kuid kaelkirjaku abil saab sundida mind rohkem raha kulutama – ma pean ostma lisaks tavalisele juustule ka need juustupulgad.

Kommi ja küpsiseid söövad täiskasvanudki üpris isukalt. Kommivabrik kuulutab, et nende uuemas tootesarjas pole transrasvu, kuid selle sarja maitsekalt kujundatud välimus ei määra minu ostuotsust. Minu ostuotsuse määrab lause «Tahan mõmmikommi!» (seda transrasvadega). Ja kahte pakki komme ma ju ostma ei hakka.

Miks üldse peavad olema eraldi mingid «lastetooted»? Sarnased tooted on nagunii erinevas hinna- ja kvaliteediklassis ning pakendilt infot lugeda oskavad kõik. Perele võiks jääda võimalus multifilmitegelasi kartmata ise otsustada, kuidas oma toiduraha kulutada.

Väidetakse, et erinevas eas vajab inimene erinevat dieeti. Võimalik, kuid ma pole märganud, et mõnda toodet reklaamitaks eriti sobilikuna näiteks eaka inimese toidulauale. Vanaema otsustab muidugi ise, mida ostab, ega märatse müüjate ja kaasostlejate tähelepanu äratades riiulite vahel.