Anne Rande: vanemad, lugege mulle!

Anne Rande. Foto: Pm

Rooma paavst on öelnud, et ­Euroopas valitseb tuleviku osas kummaline umbusk. Kõige selgemalt avaldub see tõsiasjas, et lapsi ei peeta Euroopas enam lootuse kandjateks, vaid oleviku heaolu ohustajateks.

Peaks olema iseenesestmõistetav, et kõik normaalsed lapsevanemad unistavad oma lastest kasvatada edukaid ja õnnelikke inimesi. Samas, uuringutest selgub, et märgatav osa 2.–12. klassi õpilaste vanematest kaotab huvi laste lugemise vastu juba esimestel kooliaastatel, väites, et see olgu kooli mure.

Ega ikka ole küll! Kõik saab alguse kodust, ka esimese muinasjutu kuulamine, tähtede õppimine, ettelugemised, esimene päris ise lugemine. Lapsi, kellele juba beebieas ette loetud, pole vaja lugema meelitada, sest see kuulub nende igapäevategevuste hulka.

Mida noorem laps, seda avatumad tema meeled ja lühem teekond raamatuni. Õhtune unejutt peaks olema kaunim osa päeva ühisest lõpetamisest. Seda mitte teha on vanematest ääretult vastutustundetu. Pole uudis, et tee raamatuni ei pruugi olla kõige otsem. Näiteks Eesti Lastekirjanduse Keskuses on võimalik toimetada erinevate tegevustega, ka sellistega, mis esmapilgul ei seostugi raamatuga, lõppkokkuvõttes viivad aga selleni küll – kunst, muusika, tants, teater, muuseum jm.

Taani asjatundjad arvavad, et nende maal tuleb laste lugemishuvi püsimise eest kiita eeskätt koole ja lasteaedu, suur osa on lastevanemate abil. Sealsetes lasteaedades hakkavad lapsed lugemist õppima juba nelja-viieaastaselt mängulises vormis, mistõttu see meeldib ka lastele.

Britid uurijad väidavad, et kuigi vanematel võib olla väga raske leida ­aega oma võsukestele lugemiseks, aitavad need hetked tugevaid sidemeid luua ja mängivad lapse arengus olulist rolli. Kingipäevadel võiks lastele igasuguse ninnu-nännu asemel näiteks raamatuid kinkida.

Nägu võib nii mõnelgi mossi kiskuda, samas kui suudate üheskoos lugeda kas või mõne leheküljegi tõeliselt heast raamatust (uskuge, neid on lugematul hulgal!), võib juhtuda ime. Kui ise ei oska seda õiget välja valida, on asjatundvaks kiirabiks kas või raamatukoguhoidja.

Lastekirjanduse keskuse kevadküsitluse põhjal, kus osales 32 lasteaeda 1099 lapsega, saame järeldada, et nelja- kuni seitsmeaastased mudilased soovivad kohe väga-väga, et neile ette loetaks, neid lugema õpetataks, sest see teeb lapse õnnelikuks, rahulikuks, targemaks – nii väidavad nad ise:
«Siis saan ise lugeda, kui mu emme ja issi ei loe. / Saab väiksematele lastele ette lugeda, sest täiskasvanutel pole ­aega. / Saad tähtsaid kirju ja lasteraamatuid lugeda. / Siis, kui suureks saad, võid enda lapsele lugeda. / Kui suurena ema ei oska lugeda, siis lapsed ei taha seda ema. / Pääsed teiste maailma, saad palju rohkem teada. / Siis saad rikkaks. / Siis saad raamatukogu lugeja olla.»
Ja lapsesuu ei valeta!