Mihkel Mutt: kas Pariis väärib missat?

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Inimeste, ka avaliku elu tegelaste erakonnastumine pole kaugeltki mustvalge ega üheseltvõetav teema, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Eesti ühiskonna erakonnastumine jätkub. Sellega ollakse harjunud ja uudiskünnise ületavad üksikjuhtumid. Enamik astub vargsi, igal juhul kärata. Mitte raske südamega, aga ka erilise entusiasmita, nagu käiakse kaitsesüstimist saamas või hambaarstil.

Erakonnavaliku otsustab enamasti kaine arvestus. Näiteks mis partei on kohalikus omavalitsuses võimul ja kellega kampa astudes saaks üht või teist asja hõlpsamini teha. Kuidas sellesse ikkagi suhtuda, kas hurjutada või võtta kui paratamatust?

Aegade algusest saadik on inimesed tegutsenud mitmesuguste suhtevõrkude kaudu ning üksteisele teed tasandanud. Olgu selleks hõim, keskaja ordu, USA kaheksat ülikooli ühendav Ivy League või EÜS. See on inimlik. Eestis (nagu teistelgi endistel idablokki kuulunutel, aga ka praegustel totalitaarühiskondadel) on oma erijuhtum: parteistumine.

Kahtlemata on selle ümber kujunenud õhkkond mõjutatud EKPsse astumisega seotud suhtumistest ja stereotüüpidest. Aastakümnete jooksul mindi ühte ja ainsamasse parteisse karjääri- ja saamahimust, vahel ka oma naha päästmiseks. Kuigi ka nüüd võib tikutulega leida neid, keda ajendavad aatelised motiivid, ei tohiks end välistest paralleelidest petta lasta.

Toona oli partei siiski võõrvõimu käepikendus ja totalitaarse ideoloogia kehastus. (Ka Savisaare demoniseerimine tuleneb sellest, et teda peetakse, kas põhjusega või põhjuseta, Eesti tähtsamatest tegelastest kõige Moskva-sõbralikumaks ning ühtlasi ka kõige «isakeselikumaks».) Eesti liberaalses demokraatias need kaks olulist aspekti puuduvad.

Toona suhtuti parteilastesse ambivalentselt: ebaluse ja võõristuse, aga vahel ka kadedusega, sest reeglina elasid nad aineliselt teistest paremini. Sellegipoolest tehti vahet, kes mille pärast parteisse astus. Oli inimesi, kelle puhul see justkui ei lugenud, sest nemad pidid minema oma ametikoha tõttu.

Tippteadlasi, lemmikkolhoosiesimehi ja mõningaid teisi tagaselja ei hurjutatud. Säärast vahet tuleks ka praegu selgemini teha. Kuidas saab panna ühte patta parteibroileri ja näiteks visionäärse omavalitsusjuhi, kes oma piirkonna edendamise, Euroopa raha parema «väljaajamise» jms pärast liitub pärast pikka viivitust ühe «klubiga». (Sest ta on oimanud, et kui ta kellegagi ei liitu, on tal tee püsti ees.)

Võtame loomeinimesed. Metseenideta on ajaloos vähesed tõsised kunstnikud hakkama saanud. Üksikmetseen tundub esmapilgul moraalsem kui organisatsioon. Aga ei tarvitse olla. Kõik sõltub sellest, kas kunstnikule jäetakse tema loomingus vabad käed või mitte. Metseenile pidi pühendama teoseid, teda mõnes luulereas kiitma, pildil kujutama vms.

Kas sel on suurt vahet, kui valimiskampaanias erakonna kasuks sõna poetada? Mõlemad erinevad põhimõtteliselt kompartei survest, mida ja kuidas peab kunstnik looma (kuigi oli metseene, kes tegid näiteks heliloojatele ettekirjutusi).

Kunstniku isikuomaduste (sh sõltumatuse) ja tema loomingu kvaliteedi vahel eksisteerib populaarses teadvuses romantiline otse­seos. Ent keda häirib tagantjärele näiteks see, et Moliere oli suhetes salapolitseiga? Rääkimata sellest, et meis tekitaksid jälestust Egiptuse püramiidid, kuigi need on rajatud orjatööle ja sadade tuhandete nimetutele kannatustele.

Kolleeg Kivirähk tõi järgmise näite. Kui Nüganen astuks Keskerakonda, küll siis ka uue maja ehitus kiireneks. Aga et see tähendaks sülitamist oma südametunnistusele. Ometi, hoone pakuks saavutusvõimalusi näitetrupile ja elamusi teatrisõpradele.

Aga seda, et «Nüganen ei astunud» (jutt on muidugi täiesti abstraktne) ­eetilistel või muidu maailmavaatelistel kaalutlustel, mäletavad veerand sajandi pärast suhteliselt vähesed. Äkki oli Henry IV-l õigus, kui ta ütles, et «Pariis väärib missat»?

Ühte patta ei saa panna neidki, kes erakonnastumist kritiseerivad. Kõik virisejad pole sirgeselgsed. Pirtsutavad ka sapised, rahuldamata auahnusega isikud või siis lihtsalt luuserid ja ludrid, kes ei viitsi muud teha, kui üleolevalt ja hapult kommenteerides päevi õhtusse saata.

Inimesse on nähtavasti sisse juurdunud ootus, et on olemas õiglus ning et kõik saavad vastavalt võimetele (muidugi ülehindab enamik oma võimeid). Ja et on olemas ausad teed ja ebaausad. Parteiline kiirenduskurss tundub ebaaus, kuna paljudel juhtudel ei ole karjääril pistmist inimese võimekuse, vaid lojaalsusega.

Seega kannavad teda võõrad tiivad. (Kui keegi saab tänu parteilisele kuuluvusele võimaluse ilma konkursita oma taieseid või projekte maksumaksja raha eest turustada, on see amoraalne. Nagu ka see, kui keskpärane teatritegelane X astuks mõnda erakonda, et partei abil Nüganen tema kohalt kõrvale puksida.)

Seepärast on laiem avalikkus kõige sapisem mõne eurosaadiku suhtes, sest sealsete kosmonaudipalkadega saavutab erakondlik upitamine oma haripunkti. Käärid isikuomaduste ja eeldatava «riigimehemõistuslikkuse» vahel on üüratud. Ning kõige vähem on inimesed kadedad loteriimiljonäride peale. Võidud ei ole kätte mängitud, pime õnn võib naeratada igaühele.

Mis puutub nüüd loo kaudset ajendit, siis teenis Tõnu Trubetsky oma ekstravagantse sammuga rohkem meediakära ja kommentaare, kui saab osaks poeedile viie luulekogu või muusikule kümne kontserdi eest. Läks täkkesse!

Traditsioonilisel pungil on oht saada kommertsiks, nagu igasugusel vastukultuuril, see ei püüa enam hoogsalt pilku. Levimuusiku kuulsus ei kesta lõpmatuseni. Seepärast tuleb katsetada uute vahenditega. Ühiskonnas, kus must ja valge kuulsus muutuvad järjest sarnasemaks, tundub see «kõrvakiil poliitilisele maitsele» esimesel hetkel kümnesse panekuna.

Ent nii nagu purjus inimene ei saa laval või linal mängida joodikut, nii on sel mitmekordsel mängul oht umbe joosta ja mängija ise ära nullida.

Keegi tark ütles, et valitsejaks sobib üksnes munk, sest tal tuleks loobuda kõigest peale võimu. Mungakesed, võimule!