Evelyn Kaldoja: ropp jutt

Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Artikkel seksuaalvägivallast sõjatsoonides, mida näete täna välisuudistes, võib mõnele mõjuda häirivamalt kui muud igapäevased uudisdraamad. Mõned ehk lausa keelaksid nii hirmsa artikli avaldamise. Ilmselt just selliste suhtumine tõi kaasa ärritunud vastuvõtu 1954. aastal ilmunud raamatule «Naine Berliinis», mis kirjeldas esimesena Nõukogude sõdurite «vabastuse» kätte langenud sakslannade tragöödiat.

Usun, et need kõrgendatud sündsustundega inimesed enamasti ei taha paha ega ole seksuaalründajate toetajad. Kahjuks ei mõista nad aga, et probleemi eirates või seda Jane Austeni kangelannade siivsuse tasemele redigeerides takistavad nad selle kui mitte lahendamist, siis vähemasti leevendamist.

NATO rakendamas naisi ja relvakonflikte puudutavat ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 – koostatud Balkani ja Rwanda sõdade massivägistamise järel – Afganistani kontekstis oli elegantne näide. Saime hunniku kriitpaberit õnnelikest pearätiga koolitüdrukuist ning konverentse, kus põhjamaade aktsendiga naissoost staabiohvitserid kiitsid, kui võidukalt möödus nende missioon, mille eesmärgiks oli luua usalduslikke sidemeid burkades prouadega. Naistevastase seksuaalvägivallaga, mida see resolutsioon samuti puudutab, Afganistanil õnneks eriti probleemi polnud. Kui jätta välja osa, mis tuleneb lapspruutidest ja naiste üleüldisest murumadalast positsioonist. Aga sellest eelistati detailselt mitte rääkida.

Ebameeldivat kõrvallugu, millele need Austeni-kõlbulikud ettevõtmised tähelepanu ei pööranud, jutustab BBC ajakirjaniku Ben Andersoni dokumentaalfilm «Nii näeb välja võitmine». Üks selle põhiliine kirjeldab, kuidas Afganistani julgeolekujõudude võitlejad karistamatult pilastavad väikesi poisse. Sama vanade laste vägistamine või seksuaalne ahvatlemine ükskõik millises NATO riigis tooks kaasa vangistuse. Ning samasuguseid lugusid Afganistanist jutustavad teisedki dokumentaalfilmid ja artiklid, rääkides mõnikord ka täiskasvanud meeste vägistamistest nende poliitiliste rivaalide poolt. Millegipärast kukkus see küsimus aga hallile alale – asjaomased ametnikud eelistasid «väljaöeldamatu roppuse» lükata «mõistetavate kultuurieripärade» hulka, naisõiguslased aga sõna otseses mõttes huvitusid vaid naistest. Nii me maksimegi palka, ostsime vorme ja relvi ning andsime võimupositsioone pesuehtsatele saripedofiilidele. Selle asemel et halvad õunad ühemõtteliselt korvist välja heita.

Saksa välisarengu minister Gerd Müller teatas jõulude eel, et nende riigis rajatakse tugikeskus kuni sajale Süürias ja Iraagis islamistide vägistamise ohvriks langenud tüdrukule ja naisele. 70 aastat hiljem julgeb Berliin mäletada oma abita jäänud vägistatud naisi ning tahab aidata neid, kes kannatavad nüüd.