Mati Laats: pääs riigikokku – investeering tulevikku

Mati Laats Foto: Erakogu

Mati Laats kirjutab Postimehe arvamusportaalis algavast valimiskampaaniast, riigikokku pürgivate kandidaatide motivatsioonist ja sellest, millised valimisdebatid võiksid olla.

On huvitav kõrvalseisjal vaadata, kuidas hakkab toimuma «Kolgata tee»  riigikokku. Ajakirjanikud, lauljad ja muud organiseerijad on avalöögi  juba teinud. On selge, et nad kõik trügivad lootuses sisse saada, kuna arvavad, et rahvas usub nende siiraid kavatsusi muuta rahva elu paremaks: livideerida palgavaesus, tõsta sündivust, peatada väljaränne ja taastada demokraatia. Täpselt niimoodi vastas üks kandideerija-ajakirjanik, kui talt küsiti, mida tegama ta sinna läheb? Ilus vastus. Aga kuidas seda teha, jättis küsija küsimata ja vaevalt, et vastajal vettpidav vastus olemaski oleks olnud aga trügitakse ikka, arvates, et küll me seal midagi ära teeme, peaasi, et rahvas meid  usuks ja valiks. Pärast on meie elu tipp-topp: kõrge palk, suured kuluhüvitised, pikad puhkusd, tasuta välisreisid, tagasi kutsumist pole karta, omal ajal hakkab jooksma kõrge personaalpension ja veel palju muudki.

Meenub hiljutine Aarne Rannamäe telesaade «Vabariigi kodanikud». Sinna olid kutsutud kandideerivad ajakirjanikud. Üks nendest  arvas, et rahvas peaks mind valima, sest ma olen terve suvi tegelenud riigireformi- ja külakogukonna teeside välja töötamisega. Aga uurinud seda riigireformi, siis on see huvitavalt, küsimustele üles ehitatud ja äärmiselt üldsõnaline. Näiteks: «regionaalarengu korraldamine viisil, mis tagab piirkondade arenguvõimekuse ja konkurentsivõime kasvu». Tekib kohe küsimus, millisel viisil? Loodetakse ikka, et olen tuntud, sõnaosav ja peaasi, et esinemiskindel, küll rahvas siis usub mind. Ja usubki.

Teine ajakirjanik samas saates rõhutas korduvalt, et nende võim tuleb seal üleval murda ja tagatoad likvideerida. Sellel mehel on lihtsam, et petjaks mitte jääda. Selles saates naisajakirjaniku – sotsiaalsfääri asjatundja väited ja riigikokku kandideerimise põhjus olid  kõige usutavamad.

Kangesti oleks tahtnud kuulda saatejuhilt kandideerijatele küsimust,  kas oleksite ka siis kandideerinud kui palk riigikogus oleks olnud ainult poolteisttuhat  ja kuluhüvitised peaaegu olematud. Pole kahtlust, et kõik oleksid vastanud «jaa», sest teadagi, seal ei ole nii... ja rahvas peab nägema, et me palga pärast sinna ei trügi.

Midagi teisiti pole ka nendega, kes juba sees, aga tahavad seda ihaldusväärset elu edasi elada, seega ka uuesti kandideerida. Ei ole kuulnud, et keegi nendest esitaks ideid, kuidas konkreetselt suurendada riigi sissetulekuid, tulusid (maksude tõstmise või kättesaamise jätame kõrvale) tööstuse, s.h. tehnoloogiate ja innovtsiooni kaudu, või kuidas vähendada riigi püsikulusid, näiteks: likvideerida presidendi institutsioon, kus selle esindusfunktsioon võiks minna üle riigikogu esimesele esimehele ja juriidiline funktsioon õiguskantsleri juristide büroole, või kuidas konkreetselt luua olukord, et siit ära ei mindaks või juba siit lahkunud tagasi tuleksid. Mitte midagi sellist! Neli aastat on riigikogus nämmutatud, aga asjad paremaks pole läinud, küll aetakse süü väliskeskkonna mõjude ja kes teab veel mille kaela. Aga, oh imet, meil lõpetanud spetsialist leiab kohe tööd välisriigis. Käib ainult üks jahumine, kuidas jagada ümber riigi tulusid: kellel tõsta makse, kellel neid alandada jne, aga kuidas luua ja kuidas käivitada süsteemid, et riigi tulud tõuseksid, sellest konkreetselt ei räägi koalitsioon ega opositsioon. See näitab selgelt riigikogu kvaliteeti. Toetusi oskab igaüks jagada, kuid nii rumalalt, et toetada 300 euroga kolmanda lapse kasvatamist, nii rikkas kui vaeses peres, ühe vitsaga, siis see on küll juba ülim:  lennukilt raha külvamine. Selle raha eest oleks parem võinud toetada vaesemaid tehniliste erialade tudengeid, andes nendele kõrgemad stipendiumid või pooltasuta ühiselamukohad. Ka õpetajate või päästetöötajate palgad ootavad tõstmist jne.

Aga mida siis teha, et sorteerida terad sõkeldest? Arvan, et tuleb luua pikaajaline teledebatt, näiteks ETV2-s. Koguformaat tuleks välja töötada spetsialistidel, aga arvan, et võiks kasutada ühe osana ka sellist formaati, kus kaks konkureerivat erakonda on vastamisi ja esitavad teineteisele küsimusi. On loomulik, et tahetakse tabada konkurendi nõrku kohti, kuid seejuures peab ka ise valmis olema neile teravatele küsimustele vastama. Ja siis rahvas teeb järeldused. Selline debatt võiks kesta erakondade vahel paar nädalat, a 3 tundi õhtusel ajal. ERR ei pea selle eest midagi rohkem maksma, peale tehniliste kulude ja saatejuhtide palkade, nende eest peab ta niikuinii maksma,  kandideerijad teevad oma töö tasuta.

Kordan veel. Oleks juba aeg hakata trügijatelt konkreetseid ideid, tõestusi- põhjendusi ja lubadusi küsima. Aga tegelikult ka sellest on vähe. Saanud riigikokku, ei hoolita enam populistlike lubatuste täitmisest, muututakse sõltumatuks ja valijal pole enam midagi teha: oodata tuleb neli aastat, aga selleks ajaks on rahva mälu kustunud. Trügijale-sissesaajale aga on garanteeritud kõik hüved ja tulevik.

Kas me sellist riigikogu tahame, kes ei oska meie elu paremaks muuta, olgugi, et sinna on valitud kõik ilusad ja jutukad saadikud?