Põhja-Korea mõistis filmi muidugi hukka ja kiitis rünnakud heaks, ent eitab siiani osalust neis. Diktatuuririik pakkus end isegi osalema koos USAga juurdluses, et selgitada välja tegelikud süüdlased. See küll ei tõesta kuidagi tegelikult nende süütust – eitamine ja küberrünnakud sobivad Põhja-Korea käitumismustriga suurepäraselt. Siiski ründavad nad tavaliselt Lõuna-Koread, mitte USA meelelahutustööstust.
Lisaks kõigele muule katkes Põhja-Koreas viimase nädala jooksul kaks korda nende oma internetiühendus – tegemist on küll piiratud võrguga, ent selle katkemine vallandas spekulatsioonid, et USA vastas küberrünnakule samaga.
Paljude kriitikute hinnangul mitte kuigi väljapeetud huumoriga küllalt keskpärasest komöödiast on saanud film, mille rahva ette jõudmist nähakse sõna- ja mõttevabaduse triumfi.
Film esitab jaburas kuues sündmuste ahela, mille tõeks saamise vastu poleks Põhja-Korea režiimi jõhkrusega kursis oleval publikul ilmselt midagi. Kaks kõmuajakirjanikena nime teinud saatejuhti saavad võimaluse minna intervjueerima Kim Jong-uni isiklikult, sest ekstsentriline prullakas diktaator on nende (ja selgub, et ka Katy Perry) andunud fänn. CIA värbab ajakirjanikud suurt juhti tapma. Afäär õnnestub ja Põhja-Koreast saab demokraatlik riik, kus toimuvad vabad valimised.
Ilmselt võib filmi publikuni jõudmist sõnavabaduse võiduks nimetada küll – meie maailma väärtustega ei haakuks kuidagi, kui keelataks ühe keskpärase komöödia vaatamine seetõttu, et ühele väiksele väga tigedale riigile see ei meeldi. Tasub siiski kaaluda, kas niigi keeruliste suhete pingestamine problemaatilise riigiga selle nimel, et mõne joovastava aine mõju all kirjutatud stsenaarium publikuni tuua, on just kõige mõistlikum ajaviide.
Sasha Baron Cohenil õnnestus näiteks filmis «Diktaator» Lähis-Ida riigipäid sedasi pilada, et ta ei kasutanud ühegi pärisnime, ehkki iga teadlikum kinokülastaja võis üles noppida kamaluga viiteid.