Sirje Otstavel: naiste kohustuslikust ajateenistusest

Sirje Otstavel Foto: Aldo Luud

Naised on Eesti ühiskonnas nõrgematel positsioonidel mitmes olulises aspektis, seega oleks neile meestega võrdse kohustusliku ajateenistuse panemine lugupidamatu, kirjutab Naiste Tugi- ja Teabekeskuse projektijuht Sirje Otstavel.

Viimastel kuudel on ühiskonnas üheks aruteluküsimuseks kerkinud naiste kohustuslik ajateenistus Eestis, enamasti on sel teemal sõna võtnud mehed. Naised ise ei ole kahjuks laiema avalikkuse ees peale üksikute poliitikute selle teema suhtes mingeid seisukohti väljendanud, ometigi oleks see igati asjakohane. Mina toetan hiljutist riigikogu riigikaitsekomisjoni seisu­kohta toetada Eestis naiste vabatahtlikku osalemist ajateenistuses, mitte selle kohustus­likuks muutmist.

Eesti põhiseaduse järgi on kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdsed. Üheks olu­liseks erandiks kohustuste osas ongi seni olnud Eestis kohustuslik ajateenistus ainult meestele.

Norra parlament kiitis hiljuti, 14. oktoobril heaks seaduseelnõu, mille järgi hakkab soo­neut­raalne sõjaväekohustus kehtima alates 1. jaanuarist 2015, see puudutab kõiki vähemalt 19-aastaseid naisi, kes on sündinud 1997. aastal või hiljem.

Norras toimuvast ajendatud senine väitlus Eesti on olnud kahtlemata olnud igati tervitatav ja huvitav. Enamasti on poolt- ja vastuargumente välja toonud mehed, kes on militaarvaldkonnas asja­tundjad, seega on ka argumendid olnud enamasti militaarset laadi. Kahjuks on soolist perspektiivi käsitletud stereotüüpselt ja laiemat ühis­kond­likku tausta arvestamata. Just seda viimast tahan ma alljärgnevalt käsitleda nii naise kui kahe väikelapse ema vaatenurgast.

Statistikaameti andmetel oli summaarne sündimuskordaja 2012. aastal Eestis 1,56 ja loomulik iive jätkuvalt miinuses (-1394). Sellises demograafilises olukorras, milles pealegi on sünnitamisikka jõudnud või jõudmas 1990-ndate alguse väikesearvulistes aastakäikudes naised, on kohatu noorte naiste suunas vaadata sooviga hakata neid veel kohustuslikus korras ajateenistusse kutsuma. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ülema Martin Heremi sõnul tuleb igal aastal ajateenistusse keskmiselt ainult 39 protsenti meessoost kutsealustest ja sellest Eestile ka täiesti piisab.

Negatiivne loomulik iive on Eesti jaoks probleemiks olnud juba palju aastaid. Naised on need, kes lapsi kannavad, sünnitavad, imetavad ja on nende peamised hooldajad esimestel elu­aastatel. Soolise võrdõiguselikkuse monitooring  2013 toob välja, et valdavalt on kodused rutiinsed majapidamistööd jätkuvalt naiste õlul. Eesti tööturg on sooliselt tugevalt segre­geeritud, mis on ka peamiseks soolise palgalõhe põhjuseks. Naiste võimalusi tööturul mõjutab ka eeldus, et just nemad peavad suutma töö- ja pereelu ühitada. Lausa 77 protsenti naistest leiab, et meestel on tööturul natuke või märgatavalt paremad võimalused.

Eesti Statistikaameti andmetel on 91 protsenti üksikvanematest Eestis naised ja Eestis on üksik­emadega leibkondade osakaal (7 protsenti) ligi kaks korda kõrgem kui Euroopa Liidus (3,7 protsenti).

Naised on Eesti ühiskonnas nõrgematel positsioonidel mitmes olulises aspektis, samas on just naised need, kes lepivad madalama palgaootusega ja pärast laste sündi pikemaajalise karjäärikatkestusega, põetama kodus haigeid väikelapsi, püüdma žongleerides toime tulla töö- ja pereelu ühitamisega, pärast lahutust suutma üksi laste eest hoolitseda, sageli ka ilma teise vanema materiaalse toetuseta. Sellisele koormusele lisada veel meestega võrdne kohustuslik ajateenistus on pikemas perspektiivis lühinägelik ja naiste suhtes lugupidamatu vähemalt seni, kui pole ellu viidud Leo Kunnase soovitus ka praktiliselt kehtestada kohustuslik ajateenistus kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meessoost kutsealustele ja Eesti summarne sündimus­kordaja on tõusnud vähemalt Norraga võrdsele tasemele, 1,85-ni.

Lõpetuseks. Johannes Kert on ühe naiste kohustusliku ajateenistuste pooltargumendina välja toonud, et kuna naised on Eestis kõrgemalt haritud kui mehed, ei saa ühiskonna haritumat osa ajateenistustest eemal hoida. Paljudes muudes ühiskonnaelu kaalukates valdkondades (poliitika, avalik elu, äri jmt) peetakse Eestis meeste domineerimist loomulikuks ja «ühis­konna harituma osa» eemalejäämist traditsiooniliseks ja paratamatuks. Esmakordselt on praeguses valitsuses lausa kuus naisministrit ja mina jään igatahes huviga ootama, kas naiste pea võrdne esindatus meestega jätkub erakondade triibuliste nimekirjadega eelolevatel parlamendi­valimistel või jääb see ühekordseks eredaks hetkeks meie maskuliinses poliitikataevas.