Urve Eslas: ühine süü
21. detsember 2014, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmi «Intervjuu» kinodesse jõudmise takistamiseks korraldatud terroriakt ei hõlmanud üksnes Sony Pictures Entertainmenti dokumentide ja e-kirjade vargust. See oli keerukam rünnak. Psühholoogiliseks kübersõjaks nimetatud aktsioon hõlmas rahalist, mainelist ja psühholoogilist aspekti. Relvadeks olid meedia, hirm ja raha. Sihtmärgiks sõnavabadus ja ehk laiemalt väärtused, mida oleme harjunud lääne ühiskonnaga seostama.
Kõigepealt varastati dokumendid ja kirjad. Järgnes ähvardus varastatu avalikuks teha ja teade, et kui terroristide nõudmisi ei täideta, on ohus stuudio töötajate ja nende lähedaste elud. Järgmine sihtmärk olid kinod, kus plaaniti filmi näidata. Viitest 9/11 terrorirünnaku sarnasele ohule piisas, et jõuludeks plaanitud linastused ära jätta.
Terroristid võitsid – Põhja-Korea otsustas, milliseid filme Hollywood teha ja näidata võib. Hea küll, tolle filmi nägemata jäämisest ei kaota me suurt midagi (treileri järgi on tegu on keskpärase komöödiaga). Aga järgmine kord ei pruugi see olla enam keskpärane komöödia, ja seda teavad enam-vähem kõik asjaosalised.
Hirmutav, kui kergesti oleme nõus ise relvaks saama. «Rahuvalvajad» teadsid, mida tegid: info levitamise peale pole vaja raha ja aega raisata, meedia teeb selle töö nende eest ära. Uudised ei sündinud probleemist, et grupp terroriste ähvardab minna filmistuudio töötajate ja nende lähedaste elu kallale, mitte murest, et sõnavabadus on rünnaku all.
Uudised sündisid lekitatu sisust: kes teenib kellest enam, kellel on kellega suhe, kes keda millisesse rolli soovitanud on ja millised intriigid sellest puhkesid. Nagu telesarja «Newsroom» autor Aaron Sorkin läinud nädalal New York Timesis kirjutas, meedia tegi terroristide töö ise ära. Ja tal on vist õigus. Kas meie siin oleks käitunud teisiti?
Taani Jyllands-Posteni ajakirjanik Flemming Rose kirjutas reedel New York Timesis, et üks vähestest võimalikest vasturelvadest on solidaarsus. Kui 1989. aastal andis ajatolla Ruhollah Khomeini välja fatva Salman Rushdie vastu, tegi üks Taani kirjanik kolleegidele ettepaneku lisada «Saatanlike värsside» leheküljed oma raamatutele.
Paraku näitavad märgid vastupidist: Paramount on keelanud kinodel näidata kümmekond aastat tagasi tehtud filmi «Team America: World Police», kus näidatakse Kim Jong-uni isa Kim Jong-ili. Nood samad ennist mainitud raha, hirm ja meedia on relvana laitmatud.
Kuid siiski: vähemalt mõnes osas näib ka solidaarsus toimivat. Londonis asuv «Salakino» organiseeris eile protestiseansid Londonis, Roomas ja kolmes Ühendriikide linnas. Mida täpselt näidati, hoiti viimase hetkeni saladuses. Ja BitTorrent on teinud Sonyle ettepaneku «Intervjuu» veebis vabanäitamisele panna.
Kui järele mõelda, siis mõned vabadused meil siiski veel vist ikka on.