Tõnu Korrol

FOTO: Erakogu

Ehkki politsei nimetab kiiruskaameraid romantiliselt elupäästjaiks, puudub Tallinna-Tartu maantee kaamerate kohta avalik analüüs, kirjutab Autolehe tegevtoimetaja Tõnu Korrol.

Tallinna-Tartu maantee kiiruskaamerad on Eesti autojuhte erutanud juba ligi neli kuud. Tuhanded juhid on ka trahvi saanud, kuid varasemast paremaks ei saa liiklust sel 186 km pikkusel teel nimetada tänaseni.
Kokku varitseb autojuhte Eesti kahe suurema linna vahel 16 kiiruskaamerat, üheksa Tartu suunal, seitse pealinna poole sõites. Võiks eeldada, et neli kuud on piisav aeg uudsete trahvimasinatega harjuda, kuid praegune liikluspilt räägib sellele eeldusele vastu.

Teoorias võiks oletada, et kiiruskaamerad on muutnud üksnes kihutajate elu: kihutajatele tehakse trahvi ja korralikud juhid sõidavad rõõmsalt edasi nagu vanasti. Kes tahab liikluseeskirja rikkuda, see maksku, aga kes reegleid täidab, pääseb puhtalt. Paraku on see ainult teooria.

Politsei senise statistika järgi trahvitakse ööpäevas vähemalt 150 kihutajat. Kuid korralikke juhte see ei lohuta, sest kihutajatele lisaks liiklevad Tallinna-Tartu maanteel ka uskumatud venivillemid, kes sõidavad lubatust palju aeglasemalt.

Selliseid venijaid on liikluses alati olnud, varem nimetati neid MVdeks ehk mossega vanameesteks. Kiiruskaamerate tulekuga venijate hulk Tallinna-Tartu maanteel suurenes ja nende seast leiab nii odavamate rahvaautode kui lukssedaanide ja maasturite juhte.

Ise olen Tallinna-Tartu maanteed viimasel ajal sõitnud nii 3,5-tonnise kaubiku kui ka 300-hobujõulise sedaaniga ning pole kordagi trahvi saanud ega loodetavasti ka kellelegi jalgu jäänud. Asi ei ole autos, asi on juhis, kes konkreetset autot juhib.

Kaamerapelgurid häirivad üldist liiklusvoogu, kogudes enda taha kolonne ja ajendades ohtlikke möödasõite. Mida pikemaks selline kolonn ühe, kahe või kolme venivillemi taga kasvab, seda ebaühtlasem on kolonni kiirus, suureneb tagant otsasõitude oht ning möödasõitmine muutub üha raskemaks.

Seejuures venitakse maantee terves ulatuses, mitte ainult automaatkontrolli märkidega tähistatud lõikudel. Kiirus kõigub vahemikus 78–85 km/h, kuigi lubatud on 90 või suuremal osal maanteest suvel isegi 100 km/h.

Eriline liik venijaid maanteel on n-ö trahvi välja meelitajad. Asudes sellisest möödasõidule, juht kiirendab ja sunnib ka möödasõitjat kiirendama. Kui see juhtub kaamerale piisavalt ligidal, saabki möödasõitjast pildi.
Selline tegevus – nii venimine kui ka möödasõidu takistamine – on teisi liiklejaid häiriv, ohtlik ja ka liikluseeskirja vastane. Liikluseeskirjas on sellised punktid: Keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust (§ 11); Juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid (§ 128).

Et kiiruskaamerad oskavad pildistada ainult kihutajaid ja mitte venijaid, siis peaksid viimastega tegelema politseipatrullid. Patrull võiks end kaamerate alasse sättida, mõne sellise venija kinni pidada ja juhtida tähelepanu liikluseeskirja ülalmainitud ridadele. Õigupoolest tahaks suurima huviga kuulda, mida venivillem enda õigustuseks ütleb. Päike paistab silma? Juht üritab kütust kokku hoida? Tee on võõras? Auto ei liigu kiiremini?

Seniks nimetab politsei kiiruskaameraid oma veebilehel romantiliselt «elupäästjateks Eesti teedel». Paraku jääb teadmata, mitu elu kiiruskaamerad Eestis juba päästnud on. Või mitu õnnetust on need ära hoidnud. See oleks ülioluline info edasise tegevuse planeerimiseks, kuid üks kõrgel kohal politseinik on tunnistanud, et tõsisema analüüsi tegemiseks ei ole aeg veel küps. Põhjalikumaks analüüsiks olevat aeg ilmselt küps umbes aasta pärast, kui kogu ilmastiku- ja liiklustsükkel on n-ö ringi peale teinud.

Kõlab igati loogiliselt, sest liikluses ei tohiks uisapäisa midagi otsustada, nagu oleme Autolehes korduvalt kirjutanud nii Tallinna linna kui ka kogu Eesti näitel.

Ometi on kiiruskaamerate tuleviku suhtes järgmine tähtis otsus ministeeriumi tasemel juba tehtud: lisaks Tallinna-Tartu maanteele paigaldatakse trahvimasinad ka teistele Eesti teedele (Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Peterburi maanteele).

Kui politsei tunnistab, et praegu pole aeg veel analüüsiks küps, siis milliste andmete alusel otsustati järgmiste kaamerate paigaldamine? Kiiruskaamerate peamine eesmärk olevat liiklusohutuse suurendamine, kuid riigieelarves peegeldub see ka rahana. Teades kiiruskaamerate tehtavate trahvide arvu ja fikseeritud kiiruseületamiste keskmist suurust, saab välja arvutada, kui palju riigile Tallinna-Tartu maanteelt trahviraha koguneb. Aastaga peaks kogunema vähemalt 15 miljonit krooni, kui rikkumiste hulk ja suurus püsivad praegusel tasemel.

Paigaldades mõned kaamerad ka Pärnu maanteele ja mõned Peterburi maanteele, saab trahvimiljonite hulka mitmekordistada. Samas peaks vähenema ka liiklussurmade arv, aga seda pole praegune neljakuune praktika veel tõestanud.

Vastuseta küsimusi on veel. Kas kõik kaamerad Tallinna-Tartu maanteel said ikka õigele kohale või pole mõne asukoht ennast õigustanud? Miks ei saadeta rikkujale tema teost fotot? Mis saab mootorratastest, millel on numbrimärk ainult taga, mistõttu kiiruskaamera foto ei võimalda rikkujat tuvastada? Kas kõikide juhtide sõiduoskused on üldse piisavad, et tihedas maanteeliikluses osaleda?

Esmalt tuleks politseil koos maanteeametiga Tallinna-Tartu maanteel liiklus normaliseerida, veenduda kiiruskaamerate töö tõhususes ja alles siis hakata neid üle Eesti levitama.