Sirje Kiin: väikeste sammude revolutsioon

Sirje Kiin Foto: Erakogu

Tänapäeva revolutsioonid algavad väikestest asjadest, et tulevik ei sõltu mitte suurkorporatsoonidest ega riiklikult ülenuumatud kartellierakondadest, vaid meist endist, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Just nüüd, jõulueelsel ajal on õige aeg mõelda kokkuhoidlikkusest, isetegemisest, taaskasutusest, vanade asjade uuendamisest, häätegevusest ja ära kinkimisest. Puhastame kodud ja kapid meile täna tarbetust, aga mõnele teisele väga vajalikust ja anname ära. Kirjutame ja joonistame ise oma kaardid ja aastalõpusoovid. Kingime naabrile või sugulasele omatehtud moosi, koogi või karbi piparkooke. Ehitame emale riiuli. Läheme isale appi remonti tegema. Kui ise häätegevuskinki teha ei jõua või ei saa, annetame natuke raha neile häätegevusorganisatsioonidele, kes teevad seda meie eest, kuid võimalikult väikese kuluga. Kui just ostmata jätta ei saa, eelistame kohalikku väikeettevõtjat, tema käsitööd või taimeteed.

Mis sa kipud teisi õpetama, mida sa ise ära oled teinud, kuulen ärritunud lugeja küsimust. Sorteerime riidekapid ja anname Punasele Ristile ära rõivad, mida pole ammu või üldse kandnud; erinevalt Eestist saab USAs annetatud asjade eest kviitungi, mis vähendab annetuse ligikaudse maksumuse võrra tulumaksu. Rahvusvahelise Rotary Klubi liikmetena osaleme programmis Toidud Ratastel (Meals on Wheals), kus sõidutame kord päevas laiali sooja lõunasööki  kohalikele vanuritele, kes elavad oma kodudes. Kohalik spordiklubi kogub aastalõpus toidukonserve kohalikule toidupangale, kes hoolitseb väheosaliste perede eest. Skaudid koguvad samuti toidupanga jaoks kuivaineid ja konserve, pannes oma kirjadega plastkotid nädala sees ukselingile, laupäeval koguvad annetused kokku. Teeme kingakarbikinke vaesemate perede lastele, tänavu oli vastava organisatsiooni juures end kingivajajaks registreerinud ligi 300 peret Järve maakonnas Lõuna-Dakotas. Mullu oli kingivajajate arv pisut üle 200. Neile lastele on annetuskink ainsaks jõulukingiks. Kinki saab teha ka nõnda, et annetad oma aega kinkide pakkimiseks ja laialivedamiseks.

Eestisse paki saatmine on USAs nii kalliks läinud (viimati saadetud paarikilone rõivapakk läks maksma 75 USA dollarit), et postikulud on suuremad kui asjad ise rahaliselt väärt. Seepärast eelistan Eestisse kingiks saata lihtsalt raha, aga sedagi soovitan teha Eesti meeste asutatud Transferwise’i kaudu võimalikult soodsalt, mitte nuumates rahvusvahelisi panku suurte ülekandetasudega.

Kokkuhoidlikumaks on vaja muuta mitte ainult kodu, vaid ka riik. Kauaoodatud riigireformi idee põhineb ju tegelikult lihtsal vajadusel: meie väikeriik elab ülejõu.

Samal ajal kui kaubakeskuste valjuhääldajad üürgavad «osta» ja «osta», kui valimisteks valmistuvad poliitikud lubavad üksteise võidu ikka suuremat majanduskasvu,  peaksime mõtlema pigem kestlikule kahanemisele, millest on mitmel korral kirjutanud üks eesti edukamaid ettevõtjaid, meediakontserni Ekspress Grupi asutaja ja suuromanik Hans H. Luik.  Ta näeb ettevõtjana praktikas pidevalt seda, kuidas Eesti riik raiskab oma ressursse, kuidas toimub suurriiklik laristamine ja mõttetu, bürokraatlik topeltmajandamine:

«Eesti asi on praegu KESTLIK KAHANEMINE. Rohkem vabadusi siia jääjatele! Ja häid inimesi ei raisata. Pole mõtet ülal pidada pea 300-mehelist kaitseministeeriumi ja sama suurt kaitsejõudude peastaapi. Ei ole kestlik kopeerida Eesti Pangas kõiki osakondi, mis on suurriikide keskpankades. Ei tohi riigihangetel formaalselt mängida suurt riiki, nagu keegi kedagi ei tunneks, kui lõpus leiame ikka, et mõni Toomase-nimeline ehitaja on võitnud ja teine Toomas alustanud pikka kohtuteed. Riiklikud ülikoolid ei peaks dubleerima erialasid ainult selleks, et Eesti sees «konkurentsi» hoida. Aga kae! Sügisest alates õpetatakse nüüd nii Tallinna kui ka Tartu riiklikus ülikoolis võidu kommunikatsioonispetsialiste! Vägev...» ja lisab: «Tõeline sotsiaalsus ei ole pehmete sõnumite loopimine. Ei ole midagi vähem sotsiaalset kui raiskamine, näiteks hoida palgal sama palju õpetajaid olukorras, kus laste arv klassides kahaneb 18-lt 12-le. Ja ei ole midagi sotsiaalsemat kui hea firma või mõistlik haiglasüsteem.» (Kestlik kahanemine on see, mida Eesti vajab. Eesti Päevaleht, 7.01.2013)

Riigikontroll on endiselt suureneva progressi usku ning kasutab kestliku kahanemise asemel kestliku arengu terminit, kuid nendib samas, et riigis juba kehtestatud seadustest tulenevad kohustused moodustavad lõviosa Eesti riigi eelarvest ning et vabade vahendite hulk, mis tegelikult toetaks riigi arengut, kahaneb pidevalt: kui 2013. aastal moodustasid fikseeritud kulud riigieelarvest 74 protsenti, siis aastal 2017 võtavad need riigieelarvest juba 77 protsenti (Riigikontroll: Eesti kestliku arengu väljakutsed).

Janek Mäggi kirjutas mullu Äripäevas, et Eesti rahvas istub võlavanglas:  «Aastatel 2005–2010 oli Eesti majanduse reaalkasv täpselt 0 protsenti (The Economist Pocket World in Figures, 2013). Eesti elu ei ole grammi võrragi paremaks läinud. Palkade tõstmine ja langetamine on andnud tulemuseks sama taseme, mis oli 2005. aastal. Arvestada tuleb ka inflatsiooni ehk raha väärtuse langusega. Seda just teenuste osas, mis moodustavad 68 protsenti Eesti majandusest. Eestis ei ole olnud neli aastat sektorit või sektoreid, mis meelitaks endale raha. Hoopis vastupidi – raha põgeneb Eestist, kas Soome laeva või Rootsi lennukiga.» (Pikaajaline paigaltammumine sööb usku ja hävitab eluisu, Äripäev, 15.01.2013)

Paistab, et oleme oma riigi ise korralikult kinni kiilunud, nii palju kinnisseadusi omale jalgadesse pununud, et pehmelt öeldes paigalseis (karmimalt: põrumine) on paratamatu. Endisel viisil enam edasi minna ei saa. Vaja on radikaalset, revolutsioonilist mõtteviisi muutust, mis väljenduks loovat ettevõtlusenergiat vabastavas, mitte ahistavas seadusloomes (näiteks kõrgete tööjõumaksude vähendamine, mis suurendaks Eesti ettevõtete konkurentsivõimet).

Kestlik kahanemine peaks väljenduma eeskätt olemasoleva tõhusamas kasutuses, riigi struktuuri totaalses ümberkorralduses,  mitte tingimata uues betoonis ja iga hinna eest suuremas majanduskasvus. Kestlik kahanemine peaks algama pillavalt segamini ja asjadest ülekuhjatud kodu koristamisest: mõistlikust ja kiirest haldusreformist ning kulgema kindlalt detsentraliseerimise rada, sihiks tõhus kogukondlikkus, kohaliku vastutuse võtmine ja andmine. Kui see ülesanne tundub esiotsa ja igaühe jaoks liiga suur, võiks alustada väiksemast:

«Aga esialgu piisab sellest, kui mõelda globaalselt, ent tarbida võimalikult lokaalselt, ning pidada silmas soetatud toodete sotsiaalset ning ökoloogilist mõju ja tagajärgi. Piisab sellest, kui lisada oma igapäevaellu selliseid abilisi nagu eetiline pank Triodos Bank ja erinevaid crowdfunding-projektidest (Hooandja, Kickstarter) välja kasvanud laenusaite, nagu Zopa ja Lending Club. Ja piisab, kui jagada teistega oma kodu, autot, sööki, riideid, teadmisi, oskusi, aega: Airbnb, et leida soodsaid ööbimiskohti reisidel; Uber, et jagada erinevatel trajektooridel autot, parkimiskohta ja bensiinikulusid ning vähendada saastet; thredUP, et vahetada riideesemeid ja vähendada meeletut tarbimist; Shareyourmeal, et süüa koos naabritega ja vähendada toidu ülejääke; ajapangad, kus oma oskuste, teadmiste või lihtsalt seltskonna pakkumise eest saad vastu just seda, mida vajad ise,»  kirjutab noor politoloog Anna-Maria Penu Müürilehes.

Usun koos temaga, et tänapäeva revolutsioonid algavad väikestest asjadest, et tulevik ei sõltu mitte suurkorporatsoonidest ega riiklikult ülenuumatud kartellierakondadest, vaid meist endist, sinust ja minust, meie igapäevastest valikutest.

Arikkel ilmus 11. detsembri Vaba Eesti Sõnas.