Toomas Alatalu: Putini pool'i meistriklass ehk õhkkond on närviline

Toomas Alatalu Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Venemaa presidendi Vladimir Putini aastalõpu pressikonverents lubab väita, et Kremli peremees ei tunne end kindlalt, kirjutab Toomas Alatalu.

Vladimir Putin on osav võimur ja karismaatiline suhtleja, tasub jälgida tema pikki esinemisi ning võimet tema jaoks kokkuvõetud auditooriumit lummata ja  kontrollida. Mõistagi on see aasta olnud ka tema jaoks eriline ja tuleb tunnistada tema meeskonna oskust taktika valimisel. Nagu kriiside puhul ikka, on pearetseptiks otsepöördumine rahva poole. Nii algas ka Putini 4. detsembri läkitus  föderatsiooninõukogule ja rigiduumale pärast viimaste mainimist sõnadega «Venemaa kodanikud». Aastaläkituse kõlamise ajal toimisid USA juhtimisel rakendatud sanktsioonid juba täiel määral, ent kuna eelarve oli just kinnitatud, sai veel rääkida «suurt kukkumist» arvestamata.

18. detsembrile määratud aastalõpu suure pressikonverentsiga aga läks nii, et esmaspäeval-teisipäeval tegi rubla sajandikukkumised. Sestap pidi neljapäeval sellest rääkima. Ometi teatati Kremlist kolmapäeval, et Putin pressikal rublast ei räägi!? Igal juhul selge märge, et kellelgi vedasid närvid alt. Päev hiljem ilmnes, et lahendus siiski leiti ja üpris lihtne.

            Nimelt alustas Putin ise oma juttu pöördumisega «Lugupeetud kolleegid» (!?). Kuna saalis rohkem riigipäid polnud, siis – söandan pärast tema esinemise kuulamist ja stenogrammi ülevaatamist arvata, et «kolleegid» pidi suunama kohalekutsutute enamuse eesseisvale ühistööle putinluse poolt kordasaadetu ja –saadetava edastamises ja propageerimises. Seda, et oleme kõik propagandistid, andis otse mõista pärast Putini sissejuhatust presidendi abi Dmitri Peskov, kui teatas, et esimesena esitavad küsimusi presidendi pooli mehed. See inglisekeelne sõna jäi kohalolijaile isegi lahti rääkimata, ent tähendab pidevalt presidendi lähikonnas viibivaid ja kõikjale kaasavõetavaid eriti usaldusväärseid ajakirjanikke. Esimesena sõnasaanu pooli vanem küsiski kohe, et kas vallandunud kriitika keskpanga juhtide ja valitsuse tegevusetuse vastu on õiglane? Putin teatas, et ei ole ning oligi kogu intriig maas – sama seltskond jätkab võimul. Kõlas seegi, et raskustest saadakse oma jõudude ja arengute endi siseloogika abil üle kahe aastaga. Elik – peasõnumid said  kohe selgeks.

Järgmine pooli «starozil» (=kauaaegne) küsis, kuidas edeneb naftanõelast pääsemine ehk eksporttulude mitmekesistamine. Selgitati, et edukalt. Kolmas «klassik» tuletas meelde Putini lemmikut, 19. sajandi välisminister Gortšakovi ja tema väidet Venemaa «keskendumisest». Kinnitati, et see faas on möödas ja käib «õiglase koha» eest võitlemine. Neljas «mees alati sabas» meenutas Berliini müüri ehk tagas Putinile võimaluse väita, et mitte Venemaa, vaid teised ehitavad uusi müüre ja olles ise maininud selle juures Ukrainat, andis Putin ise ja iseendale (!) viidates kohe järgmise küsimuse võimaluse Ukraina ajakirjanikule. Ja näitas ka suunas, kus istus agentuuri UNEAN ajakirjanik Tšimbaljuk. Viimase meelsus oli Kremlile teada ja kõlas kogu pressikonverentsi valusaim küsimus: «Kui palju Vene sõdureid ja tanke olete te kõrgema ülemjuhatajana Ukrainasse tapma saatnud, palju neist on hukkunud, mida te nende emadele ütlete» jne jne. Seda hetke võis pidada pressikonverentsi haritipuks – kõik võisid tunnistada, et Venemaal võib kriitika kõlada, et Putin kuulab seda külmal näol ja... ei vasta midagi, s.t räägib oma juttu! Ainsaks hiljem tähelepanu äratanud formuleeringuks sellest osutus «oma südame kutsel ja tasu mittesaadavad sõdivad», mis mõistagi ei vääri kõrvutamist seni väga palju kasutatud «roheliste mehikestega».

Pinge tõusis uuesti, kui Putinile tuletati meelde, et ta ise oma Krimmi Venemaa koosseisu vastuvõtmise kõnes mainis «5. kolonni ja rahvusreetureid», ent sellestki libises ta osavalt mööda. Toimuvast ärritunud Peterburi omaaegse linnapea Anatoli Sobtšaki tütar Ksenia üritas küll asja tuumastada oma isa «laimamiskampaania“ – nagu Putin seda ise omal ajal nimetas, - meeldetuletamisega, ent seegi jäi kõigest ponnistuseks. Küll aga saavutas Ksjuša (nagu antud amatsooni kutsutakse) Ramzan Kadõrovi feodaalse voli hukkamõistu Putini suu kaudu.

Kaks huvitavat küsimust tulid Reutersi ja BBC korrespondentidelt. Esimest huvitas, kas Putin ei karda, et lähikond võib ta kukutada? Kuna küsiti puhtas vene keeles ja mehel nimeks  Aleksei Anistšuk, jääb õhku võimalus: oli tegu juhusliku või tellitud küsimusega? Vastus igal juhul välistas paleepöörded (pealegi paleesid polevatki!?) ja lähtus rahva kindlast toetusest. Samas nii antud küsimuse juures kui ka siis, kui räägiti umbmääraselt oligarhidest ja korruptantidest, püüdis Putin kätte saada ka nimesid, kuid ebaõnnestunult. BBC mees küsis inglise keeles ja andis Putinile võimaluse uue sõnumi edastamiseks Läänele. Antud pakkumisele ei reageeritudki, ent vastamise käigus anti veelkord teada, et Ukraina osas on Venemaal lihtsalt õigus ja Läänel ei ole õigus. Putin rääkis kuuel korral oma teooriat, kuidas Ukrainas olla kõik olnud (riigipööre jmt), ega maininud kordagi Krimmi okupeerimist/annekteerimist. Hea seegi, et pressikonverentsi lõpus õnnestus küsimus esitada ka Krimmi tatarlaste esindajal, ent vastuseks kõlas vaid õõnes lubaduste üleslugemine.

Tervikuna oli pressikonverents selgelt lühem eelmistest, algas hilinemisega ja lõpetati järsult. Emotsioone oli vähe ja aplausid üpris hõredad, mis – nagu kogu pressikonverentsi ülesehitus - lubavad väita, et Kremli peremees ei tunne end kindlalt. Pool sai oma tööga hakkama, ent jäi mulje, et suurele osale kohaletulnud «kolleegidest» jäid paljud asjad ebaselgeks (president ju ise ka tegelikult ebales) ja tahaks loota, et see kajastub ka nende kirjatöödes.