Neeme Korv: meer ja Moonika

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Mida te teeksite, kui saaksite jõulukingiks trammi? Paneb kukalt kratsima? Koerakutsika kinkimist ei peeta üldiselt heaks tavaks. Aga kui kingitakse, siis pannakse ilus ja armas nimi ning õpetatakse vajalikud toimingud selgeks. Tramm tuleb ka sõitma panna – kui ta juba olemas on. Uhke kingitus ju lõppeks. Ja ristida tuleb ta ka, olgu või Joosep Tootsi lennukal viisil.

Nalja peab saama. Elu ei ole surmtõsine. Poliitikud ei pea olema surmtõsised. Ajakirjanikud ei pea olema surmtõsised. Kirjanik Mihkel Mutt, kes aastaid iroonilise (sageli ka eneseiroonilise) kolumnistina ühiskonnaelu jälgis, tavatses ikka öelda, et ajalehes olgu huumorit, muidu pole sel õiget vurhvi. Ja Mutt ei pidanud silmas huumorikülgi.

Kui poliitikud teevad valimiste eel nalja (õieti: ostavad selle avalike suhete ja reklaamifirmade kreatiivsetelt ajudelt), siis see ei ole ainult tsirkus, mida tihtipeale ülekohtuselt leivale vastandatakse. Mille poolest on meelelahutuslikud-emotsionaalsed eurod valija tähelepanu püüdmiseks halvemini kulutatud kui näiteks raskevõitu punktid riigireformist ja majanduspoliitikast? Viimastestki ju jõuab valijale peamiselt kohale lihtne abstraktne tõdemus – see on mulle oluline, minu eest seistakse. Aga kes ütleks, et inimene, kes mõistab nalja ja kelle nalja ma mõistan, ei seisa minu eest?

Kuulus juhtimisteoreetik Thomas «Tom» Peters on kunagi äri kohta märkinud: «Kui rahategemine pole lõbus, siis miks seda teha? Siis ei oska sa raha ka hiljem nautida.» Kõlbab motoks teistelegi elualadele.

Ometi. Riigi ja omavalitsuste töös on kuskil ka eelarve, raamatupidamine. Kodanikest maksumaksjad, kelle makstud raha tuleks parimal moel ühiskondlikes huvides kasutada. Ka need, kes valisid kedagi teist. Võib ju öelda, et päkapikud rahastavad muinasjuturaamatuid ja Superman toob kampaaniaraha sussi sisse, aga ühel hetkel me ei saa, ei oska, ei suuda enam naerda. Mis siis aitaks? Ridade vahele kirjutamine? Viimasest ei pruugi suurt tulu tõusta, kui pole oskust või viitsimist ridade vahelt lugeda. Satiir?

Elu enese naeruväärsus võib olla ühel päeval niisugune, et kõige raudsemast lõuapoolikust satiirik murrab oma purihambad seda naeruvääristada püüdes. Kelle tuju rikub sel juhul küüniline tujurikkuja? Ainult iseenda tuju.

Kui siis literaat hüüab appi salapärast tundmatut, kellega õigupoolest ei oleks kasulik vestlusesse laskuda, siis pole sellelgi muud teha, kui istuda teatrilaval ja lihtsalt saali vaadata. Jaa, sellised te, moskvalased, olete… Ja too ebaloomulikult suur paks must kass, kellele meeldib trammiga sõita, jääbki viiekopikalisega mõtlikult oma vurre nühkima. Isegi võrratutest võrratuim kojanarr kõhkleb. Ning tramm paneb uksed kinni ja sõidab vaikse sahinaga minema.