Karl Martin Sinijärv: avalike pöördumiste vastu

Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv. Foto: Peeter Langovits

Mida aeg edasi, seda enam tunnen eneses tõusvat vastumeelsust kõikvõimalike (avalike) kirjade, pöördumiste ja muu sedasorti suhtlemisvormi üle, kirjutab Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes.

Eriti kui suhtlus paistab niikaudu sündivat kuidagi üle abstraktsete kolmandate isikute või, nagu sageli juhtub, just seepärast tegusal kujul hoopiski sündimata jäävat. Mingis mõttes saab sellisteks lugeda ka teatavat hulka ajakirjanduslikke ilmumisi, kui viimased mingit väga spetsiifilist huvi näivad kandvat, ent on suunatud justnagu siiski võimalikult laiale auditooriumile.

Igapäivatöise minukese silma ja käe alt on üpris lühikese aja jooksul läbi käinud pöördumisi nii muuseumide kui raamatukogude asjus, nii seoses seadusloome kui ka poliitika põhisuundadega – ja osa sellest on üht loomeliitu esindaval ametikohal täiesti loomulik. Aastate jooksul on seda kõike väga palju saanud, ent just viimasel ajal häirib üha enam, kui saan ise mingitest asjadest teada moonutatult ja meedia vahendusel või, mis hullem, kui võtan ise osa sarnase suhtlusvormi levi(ta)misest. Kuidagi liiga lihtne ja esmavõimalik on tunduma hakanud ükskõik millise probleemi kerkides see kohe võimalikult suure kella külge riputada lootuses, et avalikkuse tähelepanu (nõrk on lootus seda saavutada kauemaks kui hetkeks) midagi kahjulikku ära hoiab või miskit kasulikku edasi tõukab. Riputad kella külge, selmet püüda selgeks teha, milles ja kelles on asi, ning katsuda küsimusele lahendus leida.

Kahtlemata on teemasid, mis võivad ja peavadki ilmarahvale teada olema ning milliste puhul on pideva igakülgse informatsiooni kerge kättesaadavus ütlemata oluline. Mida suuremat hulka inimesi konkreetne küsimus puudutab, seda enam. Muidugi on keerulisemaid juhtumeid, kus probleem, mis esmapilgul on pisema kildkonna siseasi, omab laiemat tausta, taga- ja kõlapinda ning võib puudutada kogu kodanikkonda, kui mitte kogu maailma. Oskus vahet teha on ikka oluline. Ent on lugematu hulk asju, mille esimese käiguna avalikuks tegemine saavutab vaid seda, et tööle hakkavad avalikkuse tähelepanuga kaasnevad negatiivsed küljed – pealiskaudsus, skandaalijanu, süüdlaste otsimine, vastastikune halvustamine. Poolte valimine küsimuses, kus mingit vastandust vajagi pole, kus vastandumine viib vastutöötamiseni ja parima võimaliku lahenduse leidmise venimiseni, kui mitte läbikukkumiseni.

Võib juhtuda ka nõnda, et meediaga sehkendamisele kulub kokkuvõttes märksa enam väärtuslikke inimtöötunde, avalik kuvand kukub ikkagi välja kööbakas ning hulk aega, mis võinuks kuluda probleemi lahendamisele, on lihtkombel vastu taevast lastud. Ning üks kivike lisatud sellesse juba päris suurde kuhja, mis lasub lugejate-vaatajate südamel ning sunnib paljude elualade kohta mõtlema laadis: ah, jälle on neil seal mingi jama, see on ikka kõik üks imelik seltskond, midagi ei saa nad omavahel ära klaaritud. Mis toob kahju ka inimestele, kes antud konkreetse küsimusega mitte kuidagi seotud ei olnud, küll aga elualaga. Ja see omakorda loob ahvatleva, ehkki ebasündsa võimaluse kasutada justnagu õilsat avalikkuse teavitamise eesmärki mingitel märksa mustematel era- ja isehuvide edendamise eesmärkidel. Nagu ses vanas naljas, et pole tähtis, kas varastati sinult või varastasid sina, aga kuidagimoodi olid sa vargusega seotud. Märk jääb külge ja aja möödudes võib neid koguneda rohkem, kui keegi väärt on. Ela siis niimoodi edasi.

Ei muud, kui et katsugem, kui vähegi võimalik, saada oma asjadega hakkama nii lähedal põhjusele kui vajalik, nii kaugele kui võimalik mingem aga vaid erandkordadel. Mis siis, et kõige otsesemalt asjassepuutujale võib isikliselt lähedane probleem alati hästi erakordne tunduda. Nõnda toimides väldime ka müra ja tühiteavet meedias, mille hulk on niigi pelutavalt suureks saanud.

Mida vähem on ajalehte sulgedes lugejal tunnet, et jälle on teada saadud sada asja, mida teadmata võiks rahumeeli edasi elada, seda parem kõigile. Ning valdav hulk probleeme laheneb parimini, kui nendega tegelevad läbimõeldult ja intensiivselt inimesed, kes neile kõige lähemal asuvad pluss mõni valitud kõrvaltvaataja. Paljude pealiskaudne osavõtmatu osavõtt võib asjad kiiresti kontrolli alt välja viia. Ja kui tõesti on vaja appi hüüda, toimib ka appihüüe paremini, kui mitte kõikseaeg igast nurgast reipaid põhjendamatuid appihüüdeid taustaks ei kosta. Pöördumisi tehtagu ikka asja pärast, mitte liinitööna.