Rein Veidemann: võidujooks raamatupõllul

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

«Parim kink on raamat» kehtib iseäranis jõuluajal. Seda teatakse mujalgi kui Eestis. Kirjastused sätivad osa toodangu ilmumise just hilissügisesse. Raamatupoed teenivad aasta viimasel kahel kuul kasumi, millest elada lahjadel suvekuudel. Kui aastas mitmest tuhandest ilmuvast raamatust kolmandik langeb novembrisse-detsembrisse, siis tekib samasugune ummik, nagu hommikuti südalinna töölesõidul.

Postimees on tahtnud viimastel aastatel võtta selles liiklusreguleerija rolli, tellides elukutse tõttu lähemalt raamatutega seotud inimestelt lugemissoovitusi. Nii ka tänavu. Mõned nimed menüüs korduvad (Jan Kaus, Urmas Vadi, Udo Uibo, Arrak-Kivirähk, Hargla), süvakirjanduse näited pärinevad tõlkekirjandusest, luuletajatest mainitakse Contrat, Krulli, Lehte Hainsalu. Tähelepanu väärib, et valijate-pakkujate lugemiseelistus ei kattu kahe suure raamatupoe, Apollo ja Rahva Raamatu müügitippudega.

Elulugusid ilmub jätkuvalt tõusujoones. Näitlejad, poliitikud, sportlased, telenäod, ettevõtjad – varsti on kogu Eesti koorekiht endale raamatu saanud. Huvi pakub elav inimene, kellest tead juba ette midagi, olles näinud teda laval, ekraanil või staadionil. Huvitab elu – siin ja praegu või siis see, kuidas siiani (kuulsuse ja särani või elutöö lõpetamiseni) on jõutud. Kuulsusega kaasneb kummalisus. Selle kõrval saad aru – kuigi see võib ka kurvastada –, miks suurem jagu kunagi elanud ja loonud eesti kirjanikest, kunstnikest, heliloojatest on ilma eluloota. Ehkki kõik nad on elanud ja nende loomingutki veel ehk loetakse, muusikat kuulatakse, pilte muuseumis vaadatakse.

Jaan Krossistki kirjutas eluloo mitte eestlane, vaid soomlane Juhani Salokannel. Eesti oma elulookirjutajatest lugesin vist viimati Sirje Kiini «Marie Underit» ja Ilmar Vene Runneli-esseed («Irooniline kolmainsus»). Aga edasi...? Marek Tammelt ilmus äsja raamat «Hiiglaste õlgadel», kümme esseed suurtest mõtlejatest, kelle kaudu («õlgadel!») on ta ise pääsenud vaatama kõrgemale ja kaugemale. Nii on kogu kultuuriga, milles kõige nähtavamad sammud tehakse heeroste abil. Mida me teame eesti kultuuri heerostest? Kus on meie suurte surnute altar? «Eesti mõtteloo» algataja ja reastaja Hando Runneli kõrval läheks vaja teist samasugust misjonäri, kes võtaks vedada ja korraldada raamatusarja «Eesti kultuuriloo hiiglased».

Aga praegu joostakse võidu põlluviljale, mis valmib siin ja praegu. Ehkki see võib olla läbinisti juhuslik ja kiirelt vananev nagu eilne ajaleht. Olen nõus kirjanduskriitikust kolleegi Maire Liivametsaga, kelle arvates «sünnivad paljud arvamused juhusest, näiteks kuidas teos on ükskõik millises poes esile tõstetud, millest pajatab meedia, kuidas hindavad raamatut tuntud persoonid, kes ei pruugi alati sisu isegi korralikult läbi lugeda». Nii et loetagu küll soovitusi, aga arvestatagu, et raamatukingi puhulgi võib minna nii nagu parfüümiga – vale lõhn!