Katrin Kiisk: nähtamatu hinnasilt laste õiguste küljes

Katrin Kiisk. Foto: Erakogu

Tallinna Ülikooli magistrant ja õigusbüroo Õigus ja Kord jurist Katrin Kiisk kirjutab Postimehe arvamusportaalis uuest lastekaitseseadusest ning muudest laste õigustega kaasnevatest aspektidest.

Eesti lapsed ning nende õiguste ja huvide kaitse on püsinud ühiskonnas aktuaalse teemana juba pikki aastaid. Paratamatult jõuame aga välja tõdemuseni, et see valdkond on tänases õiguskorras reguleeritud pinnapealselt ning vajab üleüldiselt läbimõeldud ja taktikalist ümbertöötamiskava. Nende murepunktide valguses on näiteks käesoleva aasta 27. novembril väljakuulutatud uus lastekaitseseadus, mille eesmärk on oluliselt tõhustada laste õiguste kaitset ning muuta senist töökorraldust lastekaitsetöötajate volituste laiendamise ning uue järelvalveosakonna loomise näol. Pikalt mõtlemata eeldab iga ümberkorraldus ka vahendeid. Kas ja kuidas on meie tänased laste õigused tegelikkuses riigi silmis hinnatud, on miski, mida saab lugeda selle eelnõu ning meie tänase kohtupraktika ridade vahelt.

Tuleb tõdeda, et probleemid sotsiaalvaldkondades on aastate lõikes jäänud tegelikkuses üsna sarnaseks – me räägime endiselt sellest, et sotsiaaltöötajatel puudub piisav haridus ja erialane ettevalmistus; sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate palgad on võrreldes tööga kaasneva vastutuse ja mahukusega väga madalad; noortel puudub initsiatiiv sotsiaaltöö õppimiseks, sest karjäärilisi arenguvõimalusi ja heaolu indikaatoreid sotsiaaltöö ei näi pakkuvat ning mõistagi, räägime me kolme eelneva probleemkoha tulemusena ka sellest, et täna leidub Eesti Vabariigis kohalikke omavalitsusi, kus reaalsuses ei tööta mitte ühtki sotsiaal- ega lastekaitsetöötajat. Leian, et olukord, mil me võime 2014. aastal rääkida omavalitsustest, kus puuduvad piisavad tööressursid laste ja perede heaolu tagamiseks, on tegelikkuses väga nukker. Nukker võib-olla mitte ainult faktiliselt, mis lubab manada silme ette pildi arvulistest peredest, kelle abivajaduse saaks õigel ajal osutatud ennetus- ja toetustööga ära hoida, vaid pigem üleriigiliselt, et meie, olles ise osa sellest ühiskonnast, lubame sellel sekkumata toimida.

2012. aastal on Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA) viinud läbi uuringu kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hariduse kohta, mille tulemusena selgus, et sotsiaaltööalane kõrgharidus oli vaid 51,4 protsendil töötajatest. Toonitan, et sotsiaaltöötaja kõrghariduse kohustuslikkus tuleneb tegelikkuses seadusest. Seal samas, on Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitse peaspetsialist Kati Valma oma 2011. aastal läbi viidud uurimuses leidnud, et kohus tugineb hooldusõigusvaidlustes lapse parima huvi väljaselgitamisel peamiselt just lastekaitsetöötaja ja lapse esindaja arvamusele. See aga tähendab, et lapse õiguste tegeliku kaitse koorem perekonnaõiguslikes vaidlustes langeb kohalike omavalitsuste spestialistide õlgadele, mistõttu on oluline, et iga sotsiaal- ja lastekaitsetöötaja oleks piisava pädevuse, oskuste ja vastava koolitusega, kes oskab oma diskretsiooniõigust siduda lapse parima huviga. Kuigi hariduslike küsimuste vastuolust oldakse üleriigiliselt teadlikud, on see küsimus jäänud kuni siiani justkui muude probleemkohtade varju. Pikas perspektiivis ei muuda aga selline silmade sulgemine tegelikkuse ees mitte midagi muud, kui et kaevab Eesti ühiskonnale vaid üha sügavamat auku, mida tõdetakse alles siis, kui sellest august üle ääre ei ulatuta vaatama.

Eelneva valguses leian, et on vägagi tervitatav, et sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate haridus- ning pädevusküsimused on leidnud kajastamist ka uues lastekaitseseaduses. Nimelt sisaldab see seadus sätet, mille kohaselt peab lastekaitsetöötajal olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus ning nende nõuete täitmise kohustuslikkus rakendub töötavate spetsialistide jaoks hiljemalt 2022. aastaks. Muudatus on kindlasti vajalik ja lausa möödapääsmatu, sest töö lastega on piisavalt vastutusrikas ning nõuab rahuldava lõppresultaadini jõudmiseks eelnevaid teadmisi, kogemusi ja oskusi, mis reeglina ühelegi inimesele loomupäraselt kaasa pole antud. Tendents, et kohus toetub isikutele niigi emotsionaalselt keerulistes ja kurnavates otsustes, mis toovad kaasa elukorralduslikult siduvaid tagajärgi, vastavat kvalifikatsiooni mitteomavate isikute arvamustele ja seisukohtadele, on tegelikkuses lapse huvi seisukohalt kaheldava väärtusega. Samas ei saa tõmmata ühtset paralleeli kõikide sotsiaal- ja lastekaitsetööd osutavate isikute pädevusele pelgalt nende haridusliku tausta alusel, sest ilmselgelt on paljusid arendanud ja erialaselt koolitanud nii aastatepikkused kogemused kui ka üleüldiselt omavalitsuses väljakujunenud praktika. Suures pildis on aga ühtsete nõuete rakendamine võrdse kohtlemise printsiibi, riigi sotsiaalsüsteemi tugevdamise ja lapse parima huvi ning heaolu tagamisel primaarse tähtsusega.

Sama tänuväärne on ka uuest aastast jõustuv riiklike peretoetuste seaduse muudatus, mille kohaselt tõuseb igale esimesele ja teisele lapsele makstav lapsetoetus 45 euroni ning igale kolmandale ja järgmisele 100 euroni. Muudatus on kindlasti relevantne ning iga Eesti lapse huvides, sest tegelikkuses ei ole küsimus kunagi selles, et meil riigina ei oleks olnud võimalik neid ressursse paigutada sinna juba varasemalt – küsimus on alati prioriteetides. Seega leian, et lapsetoetuse enam kui kahekordne tõusmine on selgelt laste õiguste tagamise heaks indikaatoriks ning loodetavasti on selle põhimõtte järgmine, rakendamine ning edendamine tulevikus jätkuv.

Üheks suureks muudatuseks Eesti lastekaitsevaldkonnas on uue seaduse alusel ka lastekaitse nõukogu moodustamine, kelle peamiseks eesmärgiks on lastekaitsepoliitika eesmärkide seadmine ja nende elluviimiseks vajalike tegevuste koordineerimine. Selle nõukogu loomiseks kavatseb riik eraldada ligi 5,8 miljonit eurot. Samas on meil täna olemas nii Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond kui ka Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakond, kelle tööpõhimõtted on üldiselt väga sarnased. Töö sujumiseks ning valdkonnaüleste probleemide lahendamiseks on tarvilik, et kõik laste õigustega tegelevad isntantsid jagaksid oma töös ka sarnaseid põhimõtteid. Olen oma 2013. aastal kirjutatud diplomitöös viinud läbi uurimuse kolme erineva laste õigustega tegeleva instantsi vahel ning selle tulemusena selgus, et valdkondi, kus ühtseid põhimõtteid ei jagata, on täna mitmeid. Selles valguses leian, et oluline ei ole panustada mitte uutesse riiklikesse institutsioonidesse, kes asuksid viljelema teoreetilisi küsimusi seejuures mitte kunagi reaalselt abivajavate perede või lastega kokkupuutumata, kui meil täna on selleks ametnikud juba sisuliselt olemas, vaid primaarne on eraldada ressursse selleks, et tagada igas Eesti kohalikus omavalitsuses vähemalt üks sotsiaaltöötaja, kelle tööl on nn käegakatsutavat resultaati. Maja ehitatakse ju ikka ja alati vundamendist, mitte katusesarikatest.

Selleks, et nii meie tänaste kui tulevaste laste huvid oleksid riiklikult enam hinnatud, on vaja jõuda arusaamiseni, mis ei jäta ruumi kahtlemiseks Eesti rahva jätkusuutlikkuses. On enam kui ilmne, et iga Eesti laps, olgu ta pärit paremal või kehvemal järjel olevast perest, on riigi jaoks oluline. Laste õiguste tagamise edendamisse võiks täna suhtuda nii, nagu seda ütleb ka Eesti vanasõna – mida külvad, seda lõikad. Ehk kui me täna ei paku piisavat õiguskaitset, hoiame kokku ressursse laste huvide ja heaolu arvelt või suuname neid vahendeid selliste vajaduste katteks, mis faktilist pilti palju ei muuda, oleme teinud oma riigi jaoks karuteene. Kuivõrd meie tänastest lastest saavad riigi tulevased maksumaksjad ning poliitika ja ühiskonnaelu korraldajad, ei tasuks unustada, et just nende laste seas leidub ka meie homne president, minister või Riigikohtu esimees, mistõttu on enam kui oluline panustada sellesse, mis on meie reaalne tulevik. Astutud sammud on olnud tublid, ent riik ja selle lapsed vajavad enamat.