/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
Argo Ideon: mälestused rublast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leidsin eile töölaua sahtlist kaks rublamünti – halli ühe- ja kollase kümnerublase. Ilmselt jäänud mullusest Moskva-sõidust, mil riigikogu väliskomisjon seal piirilepingut arutas. Üherublasega ei olnud seal kindlasti juba toona midagi teha, kuid kümnekas oli igatahes metroos piletiraha kokkusaamisel abiks. Kusagile sööma minnes tuli arvestada, et arve tuleb sadades rublades. See oli aeg, kui euro kurss püsis kusagil 40 rubla kandis.
Venemaa «mustast teisipäevast» lugedes meenus aeg, mil rubla oli midagi suurt ja tähtsat. Rubla ei olnud niisama loopida. Koolilapsele oli kolm rubla juba suur raha, rääkimata viiekast. Esimene klassivennalt ostetud lääne vinüülplaat oli väärt 25 rubla. Kahekümneviiekas oli lilla paberitükk, mida juhtus rahakotti harva. Ma teadsin, et sajarublane on pruuni värvi, aga kogu kooliaja jooksul sai sellist näha vast paar korda.
Suhtumine rublasse muutus muidugi nõukogude aja lõpus, kui väärtuse ekvivalendiks oli Soome mark. Rubla oli vastuoluliste tunnete allikas – tema eest sai leiba ja vorsti, aga samas sa teadsid, et võrreldes päris rahaga on ta praht. Margad kandsid unistust ilusamast, läikivast elust, mis asub kusagil kaugel, kus poes on kõike saada. Rubla kandis halli argipäeva sõnumit, ning ta muutus üha mõttetumaks. Tallinna vallutasid valuutapoed, kus rubla ei kehtinud. Rublast vabanemise päev, 20. juuni 1992 oli pidupäev, uue alguse ja tulevikulootuste päev.
Edasi rubla lihtsalt ununes, temast sai midagi võõrast, mis on parem unustada. Seda veendumust kinnitas käik 1998. aasta sügisel Moskvasse, toonase kriisi haripunktil. Tänavatel olid sularahaautomaadid, kuid enamasti need ei töötanud. Valuutavahetuspunktid töötasid, aga erilist mõtet dollareid kohalikuks rahaks pöörata polnud – oli oodata, et homme saab parema kursi. Töötav pangaautomaat asus aga riigiduuma majas.
Eestis on muidugi palju probleeme, kuid sellest murest, et taskusolev raha võib mingite valuutakõikumiste ja majandusmurede tõttu väärtuse kaotada, saime me 1992. aastal lahti ning juba üle 22 aasta pole see häda meid külastanud.
Mul ei ole mingit kahjurõõmu selle tavalise Venemaa elaniku üle, kelle tuppa see mure on nüüd järjekordselt saabunud. Järjekorrad poodides, ärev arutelu selle üle, kas pangadki jäävad sellises seisus püsima – kõik see närvilisus ja ebakindlus.
Inimesed ei ole seda ära teeninud. Vastutajate ja otsustajate poolt pakutakse neile majandusstabiilsuse asemel marurahvuslikke müüte, vaenlase kuju. Propagandas on leidnud koha isegi tuumarelvaga ähvardamine. Täna räägib president Putin oma- ja välisajakirjanikele taas Venemaa suurusest ning võimu hoolitsusest inimeste eest. Rahvas kuulab, vaatab ning veeretab samal ajal peos eurosendi väärtuseni kukkunud rublat.