Alkohol on Eestis tõsine probleem. Selle tõestamiseks pole vaja olla statistik ega sotsiaalteadlane, iga kodanik saab ja oskab sellest rääkida. Ükskõik, kas vaatame alkoholist tingitud surmi, liiklust või niisama tänavapiltigi. Meile teevad muret vanad ja noored alkoholi (liig)tarvitajad. Alkohol läheb meile kõikvõimalike tervise- ja sotsiaalkuludena kalliks maksma ning põhjustab muret, kui sõltuvusest tingitud murede küüsi on langenud lähedane, tuttav, töökaaslane. Alkohol mängib kaalukat osa kuritegevuses ning avaliku korra rikkumistes.

Kui riigil ja ühiskonnal on selgelt teadvustatud probleem, tuleb sellega süsteemselt ja järjekindlalt tegeleda. Meie esindusdemokraatia tingimustes peab need otsused vastu võtma riigikogu. Kuid mida me oleme tänavu näinud? Riigikogu võtab vastu mingi otsuse, et see siis vähem kui pool aastat hiljem jälle tagasi pöörata. Just nii juhtus korrakaitseseadusega, millega juulis lubati (teatud piirangutega) avalikus kohas alkoholi tarvitada, eilse otsusega taastati üldine keeld.

Kohe pärast seaduse jõustumist suvel korraldas valitsusele oponeeriv Tallinn meediashow’, millega lubati alkoholi tarbida Toompeal ja Kadriorus. Kuigi protestis oli oma iva – sisuliselt tekkis igas omavalitsuses alkoholi tarbimise kaart, polnud seaduse mõte siiski alkoholi joomise kohustuses. Lääne politseiprefekt Priit Suve põhjendas Postimehes ilmunud arvamusartiklis seadust kui «võimalust omavaheliste sidemete ja kogukondade tugevdamisel ning demokraatia arendamisel tervikuna». Ehk siis ka korrakaitsjad nägid lahendust eneseregulatsiooni, kultuuri, kirjutamata seaduste kaudu.

Eile kolmandal lugemisel kinnitatud taaskeelustava seaduseelnõu seletuskirjas viidatakse Turu-uuringute ASi Tervise Arengu Instituudi tellimusel läbi viidud värskele uuringule, mille järgi ei poolda 82 protsenti vastanutest alkohoolsete jookide tarvitamise lubamist avalikes kohtades. Võib olla üsna kindel, et sarnaste uuringutega oleks võimalik minna veel kaugemale, kuni kuiva seaduseni välja. Aga võib-olla küsiks samal viisil rahvalt, kas riigikogu võiks poole võrra vähendada?

Kogu see tsirkus on enam kui piinlik. Poliitilised mängud tõsise ühiskondliku probleemiga ei tee au riigikogule, valitsusele ega parlamendis esindatud erakondadele. Kui pole kavakindlat poliitikat, mis vähendaks liigtarbimist ja arendaks kultuuri, täidab alkohol populistliku malaka rolli, mida erinevates küsimustes saab ühiskonna häälekat osa aktiveerides ära kasutada.

Üks hiljutine seesugune näide puudutas äsja vastu võetud meresõiduohutuse seaduse muudatust, millega vähendati veesõiduki juhi lubatud alkoholimäära veres. Ka siin liikus vaidlus justkui formaalloogilist rada pidi. Tavast ja kultuurist lähtuvatest põhjendustest sai joomarluse propaganda.