Ahto Lobjakas: tuleviku väetis

Ahto Lobjakas. Foto: .

Kuigi Eestis on asjad läinud hästi, otsivad inimesed alateadlikku pidet seletamatu ängi vastu – see kajastus ka presidendi reedeses kõnes, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
 

Viis aastat pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja NATOsse on ebakindlus tuleviku pärast omandamas epideemilisi mõõtmeid – mis sunnib lootma, et keegi kusagil vaktsiini kallal töötab.

Kammertooni andis vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 20. augustil taasiseseisvumise 19. aastapäeval peetud kõnes. Kui kõnel oleks pealkiri olnud (millegipärast pole see kombeks, kuigi pealkirjata lugu annab pool väljendusruumi ise käest), võinuks see vabalt olla «Olukord on hea, kuid mitte lootusetu».

Midagi pole iseenesest halvasti, aga ometi kippusid suured plaanid visanduma märkimisväärselt tumedates värvides, mitmes mõttes eshatoloogilisena, jumala nime suhuvõtmiseni välja (tule taevas appi, ilmalikus riigis ja ilmse vajaduseta).

Presidendi manitsusele kultuuriinimestel «jumala pärast» mitte oma liistude juurde jääda vastas ennetavalt viimane Sirp kogumiku diagnoosidega väljapaistvatelt ühiskonnaliikmetelt («Kas Eesti vajab vahetust? Kas Eestil on vahetus võtta?», Sirp 19.08).

Nagu presidendi kõnestki, koorub Sirbi arvamustest paradoksaalne dihhotoomia – kõik oleks iseenesest nagu korras, aga enamus aimab halba. Õunapuud õitsevad, Reformierakond on võimul ja Jaan Tätte täidab kontserdiväljakuid, aga midagi on puudu. Ajalugu oleks nagu lõppenud, mõtiskleb president, aga ometi läheb edasi.

Ilmselt presidendi kõnekirjutaja alateadvusest pinnale ujunud jumalat sisaldanud kõnekujund on metafoorina tegelikult päris omal kohal. Kuni sinnamaani välja, et haakub kenasti sammaste-maaniaga, mis Eestit umbes sama ajavahemiku vältel on haaranud. Sambadki kujutavad jumalaid, kui mitte otseselt, siis maise sümboolse käesirutusena teispoolsuse suunas.

Vist võib liialdamata öelda, et terve Eesti otsib alateadlikult pidet ängi vastu, mis tekib tundest, et me ise ei ole oma olemasolu piisav õigustus. Sammastele vaatamata ei ole teispoolsusel meist siiski sooja ega külma, jumal on surnud, Eestist pole täna tema elustajat, elu ja selle mõttega tuleb ise hakkama saada.

See suhteliselt morn tõdemus ei ole kaugel prantsuse poliitilise filosoofi ­Jean-Luc Nancy teesist hiljuti avaldatud raamat-essees «Demokraatia tõde», et demokraatia pole mitte niivõrd riigikord ega võimule ligipääsu reglementeerimise viis, kuivõrd teda praktiseeriva rahva jagatud enesepilt. Deemos on iga demokraatia tähenduse määramisel viimane instants, tema jagatud kogemus ja kaemus on lõpliku tõe kriteerium ja ühtlasi selle teostus.

Korrigeerivaks mehhanismiks – milleta oleks tegemist surnud ringiga – on Nancy järgi demootilise enesetaju ilmutuslikud hetked, Prantsusmaa näitel «1968. aasta vaim», mis tänaseni pakub toetuspunkti ühiskonnaelu suunamisel.

Uuendusvõimeta surnud ring on täiesti mõeldav (Weimari Saksamaa), kuid mitte kõik, mis ei liigu, pole tingimata surnud. Eestis ei too rahvast kokku mitte ideoloogiad ega ideoloogid, vaid kontserdid, U2st (küll Helsingis) Jaan Tätteni välja.

Walter Benjamin diagnoosib massiajastu taastoodetavast kunstist kirjutades selle tarbijais teatud hajameelsuse, meele tõelusest lahutamise isu, muude meelte taandarengu mingit laadi «kompamismeele» suunas. Kultuuriinimeste liistud tõmbavad ligi, aga – pace president – sellepärast, et nad pole poliitikud. Kultuur on meie antipoliitika.

Siin võib näha apaatiat (nagu seda teeb Sirbis Hasso Krull), aga mitte ainult. Eestlaste immuunsus ideoloogiate (kuigi mitte tingimata ideede) suhtes on tänapäeval sama tugev kui läbi 20. sajandi. Meie ajaloo siirad  revolutsionäärid, kommunistid ja muidu parteiideoloogid võib paari käe sõrmedel üles lugeda.

Edasiviiv jõud on Eestis alati olnud teatud laadi massialgatus, mis aga nüüd on Euroopa ajaga sünkroonist väljas. Pärast euro tulekut pole «ühtki teiste poolt kehtestatud reeglistikku», mille poole püüelda, ütles president – kõik on oma. Ideed, tulevik, vastutus. Massialgatusele mitte just kõige viljakam keskkond.

Kui asjad päris omapäi jätta, on ilmne oht, et parteiline klass jätkab massiapaatia ärakasutamist põhimõttel «mis pole keelatud, on lubatud», peesitades Euroopa peegeldunud helgis seni kuni seda jagub.

Tänane seis on tuleviku väetis, kui parafraseerida eelmist presidenti. Aga küsimus on selles, kes hoiab adrakurgedest ja sunnib tagant. Juhan Kivirähk hoiatab Sirbis, et dialoogiks tänases Eestis ruumi ei ole, ja arvata võib, et tal ja paljudel teistel on õigus kahelda, kas tänane poliitiline süsteem on üldse reformitav.

Ehk tuleks presidenti äärmuslikult sõnast võtta ja kogu «ümbruskond» ümber korraldada ning hääletada märtsis oma liistudest lahti öelnud loomeinimeste poolt? Tulemus poleks vast halvem kui praegu, aga parem ka vaevalt, sest parteiinimesed trumpavad teisi organisatsiooniga. (President isegi tundub pessimistlikuna, tänades kõigepealt loomeinimesi eesti keele püsimise eest 1980. aastail ja parodeerides seejärel mõtet patronaaži pakkumisega uudissõnade leiutamisel – milleks, jääb mulje, loomeinimesed enam omaalgatuslikult võimelised pole.)

Aga oma iva selles mõttekäigus on. Võimupoliitikutele tuleb eelistada uusi nägusid. Põhimõtte pärast, sest muud moodi ei muutu midagi.

Ja kui hästi läheb, pole võimatu, et kunagi on meil vastused (mille üle ei tule häbeneda) sellistelegi küsimustele nagu «Mille nimel elame peale omariikluse?», «Mida me Euroopast tahame» ja kas või «Milline oleks maailm Eesti näo järgi?».