Barbi Pilvre

FOTO: Erakogu

Eesti juhtivtöötajate hulgas on  sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide väikseim, kirjutab Barbi Pilvre (SDE) Postimehe arvamusportaalis. 

Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30 protsenti kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8  protsenti.

Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud Kesk-Euroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 «Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger», mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9. detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10. aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia.

Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes.

Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide  seas sooline palgalõhe üle 16 protsendi. Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10 protsenti, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31 protsenti, Saksamaal 22 protsenti).

Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe, aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat palka.

Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus  koostati uuringu jaoks nn «naiste indeks». Selleks arvestati naiste osakaalu populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu.

«Naiste indeksi» kohaselt on Eesti Kesk-Euroopa maade hulgas üsna heal positsioonil ehk kolmandal kohal. Tõrvatilk meepotis on ehk vaid teadmine, et esikohal on Läti. Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt kolmandale. Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4 protsenti.

Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel – kui kümme aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100 kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204.

Kõrgele tööhõivele (2012 65 protsenti naistest ja 70 protsenti meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta, mis on Kesk-Euroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58 protsenti). Muide, uuring näitas, et kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli kõlab.

Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas. Hiljuti võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele sookvoodid suurfirmade nõukogudes. Miinuseks loeb uuring asjaolu, et meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust.

Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19 protsenti, mis  on  osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on riigikogus naisi üle 20 protsendi). Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7 protsenti ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0 protsenti.

Mida nendest numbritest järeldada? Eesti naiste positsioon pole Kesk-Euroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive. Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena, millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust. Meie üldist suurt soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja sotsiaalvaldkond. Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast kahjuks lahkunud. On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile orienteeritud ja hästi makstud.

Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele kuuluvusele. Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.