Ahto Lobjakas: mitu auku on sõelas?

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Venemaa ohu suurus ei tohi muutuda meie luureasutustele ega valitsusele ettekäändeks, millega saab vabandada kõike, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Vanast Kreekast on meieni jõudnud üks metafüüsiline pähkel: kui meil on liivahunnik, siis pärast mitme liivatera eraldamist pole hunnik enam hunnik? Sel ülesandel pole lahendust, kuna tema eeldused on vastuolulised: ühelt poolt ei tee ühe liivatera eemaldamine hunnikust kunagi mittehunnikut, teiselt poolt pole viimane järelejäänud liivagraanul enam hunnik.

Seda paradoksi tasub vaimusilma ees hoida, mõeldes kapost ning selle reetmisskandaalidest. Ikka ja jälle ristuvad kaks vastandlikust lähtekohast pärit mõtteviisi, mille kokkusobitamine ei pruugi loogiliselt võimalik ollagi, on aga ometi vajalik tänapäevase ühiskonna turvaliseks toimimiseks. Pangem kohe tähele: ükski sõna eelmises lauses polnud ühetähenduslik, iga sõna tähendus sõltub lähte-eeldustest.

Ühelt poolt on meil seisukoht (teooriaks oleks seda palju nimetada), et iga järjekordse riigireeturi tabamine oma ridadest näitab kapo kasvavat tugevust: meetodid paranevad, reeturite read hõrenevad. Organisatsiooni sisejärelevalve töötab, tõeprožektor valgustab struktuurides halastamatult kõiki nurki. Keegi ei pääse.

Teiselt poolt on meil teooria (seisukohaks seda nimetada ei saa), et tabatud – või nüüd Uno Puusepa näol end ise narrivalt üles andnud – riigireeturite loetelu on vaid jäämäe tipp. Meie luureilma tagurpidi panteon. Kusjuures on võimalik, et suuremad kuradid on kinni püüdmata. Võibolla pole need viimased kapos endaski, vaid kusagil kõrgemal. Sellestki on sahistatud.

Kõik sõltub lähtekohtadest. Need omakorda pole sõltumatud muutujad, vaid sõltuvad iste- ja seisukohtadest, huvidest, sõpradest jms. Puusepp näib lisavat argumendi teise liini kasuks. Vähem puhtaritmeetiliselt, kui seepärast, et ta ise varjust välja astus. Teda ei saadud kätte, see paistab olevat fakt. Muidugi on Puusepp selsamal ajal instrument ka Moskva kätes, mis toob sellesse niigi keerulisse asjade seisu kolmanda mõõtme.

Kuid see, et Puusepp on ettur Moskva malelaual, ei tähenda, et ülejäänud küsimused kaotaksid automaatselt tähtsuse ja ühiskondlik debatt peaks naasma sinna, kus tal Eestis tihti on kombeks konutada, pea iiahlikult norus metafoorse unustuspuu all. On selge, et rasvaselt on üle joonistatud küsimärk nende eks-KGB-laste kohal, kes on seni Eesti eriteenistustes tegusad. Mingil määral langeb sama vari tumedamalt kõigile ekskommunistidele, kes on tänases Eestis juhtivatel kohtadel poliitikas ja äris.

Ühelt poolt on Eesti luure- ja vastuluureasutuste headust kiitnud Edward Lucase kõrval Michael Weiss ajakirjas Foreign Affairs. Weiss osundab oma paljukajastatud loos endist USA Rahvusliku Julgeolekuagentuuri analüütikut, kes tõstab esile «eestlaste...intuitiivset arusaamist Venemaa luurekultuurist». Teiselt poolt meenutab sama Weiss, et NATO ajaloo ametlikult kõige kahjulikum «mutt» (ingl k mole, topeltagent), Hermann Simm, tabati tänu Leedu vastuluure alustatud uurimisele. Enne eestlaste kaasamist lisandusid sellesse Saksa BND ja Ühendriikide FBI, lisab Saksa ajakiri Der Spiegel. Selles valguses meenutagem Postimehe poolt 5. detsembril usutletud endise GRU kaastöötaja Boriss Volodarski hoiatust «Otsige mutti!».

Laiemal ühiskondlikul pinnal heiastuvad sama dilemma sarved küsimuses, kuidas saab üks luureagentuur üldse avalikkusele demonstreerida oma headust? Ülejäänud maailma praktikast võib järeldada, et üheks õnnestumise kriteeriumiks on see, et midagi ei juhtu. Luuramise modus operandi eeldab varje, kui mitte täielikku pimedust. Ometi ei vähenda see dilemma teise sarve tähtsust. Kõik luureorganid on riigiasutused ja sellistena seadusest all-, mitte ülevalpool, maksumaksja rahastatud ja avaliku kontrolli subjektid. Nagu näitab teiste riikide kogemus, on aeg-ajalt ühiskonna elulistes huvides omada vahendeid varjudes liigselt sirutuvate eriteenistuste tiibade kärpimiseks. Edward Snowdeni kaasus on üks hiljutine näide, kuid hoiatavaid meenutusi on ainuüksi USA-l igast sõjajärgsest kümnendist (teistest rääkimata). Reeglipäraks on, et selline tiibade kärpimine kipub olema seda keerulisem, mida väiksem on ühiskond ja mida suuremad on tema panused, vaenlased ja liitlased.

Panused toovad meid põhimõtete juurde. Luureorganid tegelevad ühega kahest vaba maailma alustalast. Selleks on julgeolek, vabaduse kõrval. Nende kahe tasakaalu saamine on keeruline ka arenenud ühiskondades. Kogemus näitab, et vabadus kipub jääma vallaslapseks, kelle õiguste taastamine nõuab aega ja vaeva (vt CIA piinamisraport). Ükskõik kui vähe see luurajatele meeldiks, peab avalikkusel olema värav nende maailma. Vastasel juhul tõstetakse millalgi katus pealt.

Varjudega on see probleem, et hallid toonid kalduvad tungima sinna, mis tegelikult peab olema mustvalge – ehk ühiskonna väärtushinnangutesse. Võtame CIA piinamisraporti. Ükski Eesti peavoolupoliitik ei öelnud ühtegi karmi sõna, ometi on piinamine universaalsete inimõiguste räige rikkumine. Oht, mis siit kummastub Eesti-sarnase ühiskonna jaoks, on väärtuste painutamine liitlassuhte järgi. USA võib meile praegu isegi tänulik olla, aga kümne aasta pärast, ütleme, kui meie ise peaksime – hoidku jumal – härjana Jupiterist eeskuju võtma, võib juhtuda, et USA-l oleks probleeme meie kaitsmisega. Ütles ju Obama Tallinnas: kaitstakse vabadust.

Kapo ja Puusepa kaasus jõuab samasse kohta vastupidisest suunast. Venemaa ohu suurus ei tohi muutuda ettekäändeks meie luureasutustele ega valitsusele, millega saab vabandada kõike. Selle vastu on läänel äraproovitud ravim. Skandaal on eksimine, korduv skandaal viitab ebakompetentsusele. Keegi peab vastutama, ametnike või poliitikute seast. Vastutusel on profülaktiline väärtus, ükskõik kui kibe see rohi kellelegi ka ei tunduks. Muidu tuleb järgmine reetur, ja järgmise järel järgmine ja see kõik oleks kui üks looduse loomulik ringkäik. Ei ole.

Vastutus lubaks paremini proovida uutel juhtidel – kui nad muidugi ise «mutid» pole, hoiatab külmagi sardelli peale puhuv alateadvus. Aga see on sireenlik hirm. Küsimused on reaalsed: spioonide kõrval nõuab vastutust Eston Kohvri operatsioon, mis ju selgelt äpardus suure ühiskondliku hinnaga, mille sisse kuulub riigi seisukohast kriminaalne ajastus (Obama oli just lahkunud, samal ajal toimus NATO tippkohtumine). Värske veri laiendaks ehk ka julgeolekukontseptsiooni, milleks on suur vajadus. Viimasest viiest kapo aastaraamatust ei leia me ühtegi viidet Venemaalt Eestisse suunduvale uimastilaviinile, mis on väärt kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid aastas ja kvalifitseerub julgeolekuohuks mitte ainuüksi seetõttu, et selle suurimat haru, fentanüüliäri seostatakse Vene eriteenistusega.

Ehk küsigem endalt: kaua aitab auguline kilp?