Janek Kraavi: Post-sõnastik XXIII: Vandenõu

Foucault` pendli koopia Pariisis Pantheonis Foto: Wikipedia.org

Janek Kraavi kirjutab värskes Sirbis vandenõust.

Anonüümseid netikommentaare lugedes võib eestlastest jääda mulje kui vandenõuteooriatele altist rahvast, kuid varjamisnarratiivi psühholoogiast, retoorikast või esteetikast ei ole kriitilises plaanis just palju kirjutatud.(1) Siinsed märkmed ei käsitle vandenõude ajalugu ega püüa selgitada nende mõju mõne riigi poliitilisele arengule. Huvi keskmes on ennekõike nende protsesside või sündmuste metatasandi kirjeldamine romaanides ja filmis, sest 1) «kunstilise kuvandi» kaudu kinnistuvad mitmed vandenõu ja vandenõuteooriate kohta käivad  kokkuvõtlikud arusaamad (stereotüübid) ajastu vaimu väljendusena eriti jõuliselt, 2) kuna varjamise diskurss eeldab spetsiifilise vaatepunkti konstrueerimist, siis väljendub vandenõuteema käsitlemises ja analüüsis  üks postmodernse teglikkuse eriomane  kirjeldusstrateegia.

Ameerika kirjanik Don DeLillo poetas oma 1978. aastal ilmunud romaani «Jooksev koer» justkui muuhulgas järgmised lühikesed  laused: «See on vandenõude ajastu, [---] seoste, ühenduste ja salajaste suhete ajastu». Kahest napist lausest kujunes poliitiliselt keeruliste seitsmekümnendate ajastuvaimuline «diagnoos». Seda on kirjeldatud ka võimu toimemehhanismides aset leidnud muutusena, mis tähendas, et  «mitmed valdkonnad ja jõustruktuurid (arvutiside, rahvusvahelised suurkorporatsioonid, spiooniagentuurid, eraarmeed ja poliitilised mängurid) naeruvääristasid kogu senist arusaama demokraatiast ja sotsiaalsest õiglustundest».(2)

DeLillo määratlus pole oma mõjujõudu kaotanud: salasepitsuste teemat käsitlevates tekstides hakati neid ridu massiliselt tsiteerima. Põhjuseks  järjest süvenev arusaam, et nüüdisaegne peavooluline mõtlemine on läbi imbunud konspiratsiooni-teemadest ja kunagi poliitilise spektrumi äärealadel asunud diskursus on viimaste kümnendite jooksul järjest jõulisemalt  liikunud keskme suunas.(3) Elektroonilise meedia formaat «loen-ja-kirjutan» loob vandenõuteemalise informatsiooni levikule veelgi suurema kanali ja kandepinna. Võiks ju osutada mõnedele teemaplatvormidele või online-ajakirjadele, kuid piisab ka lihtsalt sellest, kui avada mõne uudisteportaali kommentaarium, kus jutustatakse üldjoontes ümber sama alusstruktuuriga lugu: «…kõik, mis ühiskonnas ka ei juhtuks – eriti sedalaadi juhtumised nagu sõda, tööpuudus, vaesus, puudus, mis inimestele üldjoontes ei meeldi – , on mingite võimukate indiviidide või gruppide otseste sepitsuste tagajärg».(4)

Paljudel juhtudel osutatakse konspiratsiooniskeeme analüüsivates kirjutistes Karl Popperi klassikalisele seisukohale, mille järgi vandenõuteooria on religioosse ebausu vorm ilmalikus maailmas. Jumalad või mingid kõrgemad taevased jõud, kelle tahtele allusid  kunagi kõik maailmas aset leidvad protsessid, on kadunud või surnud. «Kuid nende koha on hõivanud võimsad inimesed või grupid – pahatahtlikud survegrupid, kelle kurikavalus on süüdi kõigis hädades, mida me peame kannatama –, nagu näiteks Siioni targad või monopolistid või kapitalistid või imperialistid.»(5) Teadvuse struktuurides väga sügavale juurdunud vajadus transtsententaalse tähistaja järele nihutab tekkinud tühikusse sekulaarsed jõud, mis omakorda demoniseeritakse ja millega kõike juhtuvat põhjendatakse. Siit lähtub üldjoontes ka teoreetilistes vandenõu-uuringutes sageli esinev väide, et konspiratsiooniteooriad esindavad ratsionalistliku maailmavaate kriisi ja valgustusajastust pärit  mõistuslikkuse printsiibi ning konspiroloogilise tegelikkusekäsitluste vahelist «katkestust».

«Valgustuse vaenlastest» kõnelevad kriitikud näevad vandenõuteoreetikute viljeldavas «medotoloogilises hulluses» ja epideemiana levivas kergeusklikkuses varitsevat ohtu nii kausaalsuse printsiibile kui kogu demokraatlikule debatile. Filosoofilises plaanis on antikonspiraatorite sõnutsi muuhulgas vastutavad ka vasakpoolsetest ideedest innustust saanud poststrukturalismi teoreetikud, kelle ideed on kujundanud 1960. aastatest intellektuaalse maastiku rajajooni ja kelle mõju on ulatunud kaugele väljapoole akadeemiat. Möödunud sajandi teise poole kunstid peegeldavad neid muutuvaid subjektikäsitlusi ja katkestuse ideid üsna adekvaatselt.  

Vandenõu allegooria, konspiratsiooniteemad ja varjamise motiivid kuuluvad kaheldamatult 1960.–1990. aastate postmodernistlikus narratiivis palju kasutatud elementide hulka. Üldjuhul räägitakse näiteks kirjanduse kontekstis vandenõudiskursusest iroonia, mängulisuse ja tumeda huumori kaudu. S.t tõsiseid teemasid nagu Teine maailmasõda, külma sõja poliitiline kurss või vandenõuteooriad vaadeldakse teadlikult distantsilt ja patriootilise hoiaku katkestusena ning see toob kaasa konkreetseid ajaloolisi protsesse või sündmusi parodeeriva käsitlusviisi.

Ometi ei pruugi paroodiline paatos olla väga ühemõtteline või üksnes naljakas, vaid  neid tekste võib käsitleda ka perioodile tüüpiliste avatud ja edasimõtlemist võimaldavate struktuuridena, sest nt vandenõunarratiivis sisalduva saladuse või otsingu kujundi kaudu pöördutakse teinekord ka laiemate eksistentsiaalsete teemade, tõlgendamisprobleemide keerulise olemuse ja muutunud subjekti temaatika juurde. Üheks möödunud sajandi olulisemaks vandenõuromaaniks peetakse Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni triloogiat «Illuminatus!» (1969–1971), mille teadvuse voolu vormis («voogesituslik»(6)) fragmentaarne narratiiv peegeldab pingelise poliitilise tegelikkuse kirjeldamise uusi poeetilisi allikaid (nt psühhotroopsed ained) ja vahendeid (nt paroodia).

Post-JFK ajastu poliitilisi hoiakuid, hipiajastu kontrakultuurilisi  meeleolusid ja iidsete salasepitsuste teemalisi fantaasiaid salvestavast vandenõuromaanist on saanud «nurgakivi žanrile, mille saavutustepalett ulatub Jorge Luis Borgese, Thomas Pynchoni, Philip K. Dicki, Arturo Pérez-Reverte ja Umberto Eco kõrgkirjanduslikest paranoiatormidest Dan Browni ja Martin Langfieldi tarbemenukiteni».(7) Kui lisada loetelusse veel eelmainitud Don DeLillo, siis võibki moodsa vandenõunarratiivi kaanoni piiritletuks lugeda. Muidugi, paralleelselt postmodernistliku proosaga kuulub siia ka suur hulk 1970. aastatel tehtud vandenõuteemalisi põnevusfilme (nt «Parallax» või «Kondori kolm päeva», loomulikult «Kõik presidendi mehed»). Kogu see nüüdisaegne vandenõuteooriate tuumlugude komplekt (Roswell, JFK, Deep Throut jne) mängitakse uuesti läbi 1990. aastate taustal telesarjas «X-files» (1993–2002)  See on suur hulk postmodernismi klassikasse kuuluvaid lugusid ja kuvandeid, mida ometi ühendavad sarnased põhihoiakud või  märksõnad, millest mõnel ma järgnevalt lühidalt peatun.

Nagu osutatud, on moodsas kirjanduses vandenõu ilmnemise oluliseks väljaks paroodia. Kõige efektsemalt esindab seda Umberto Eco romaan «Foucault’ pendel», kus põnevusloo foonil käsitletakse templirüütlite lugu, vandenõude maailma tüvinarratiivi. Eco versioon vandenõuparanoiast parodeerib tõlgendamishullust ja tähistajate vabamängu meetodit, mille tagajärjel «harjus meie aju aina seostama ja seostama, seostama suvalisel kombel kõike kõigega, kuni see muutus automaatseks». Kodeerimisprotsessi ja dekonstruktsiooni tagajärjeks on tegelikkuse muundumine tõlgenduseks, mis omakorda asendab tegelikkuse. Eco vandenõukriitika on paroodiavormis hoiatus, mille ajendiks kõikvõimalikud ületõlgendatud kuulujutud rassi, rahvuse ja maailmavalitsuse teemal.  

Vandenõu kujutamise võtted  sobivad illustreerima  ka ajastu esteetikale iseloomulikku vastandlike registrite koosmängu: kõrge ja madala segunemist, professionaalse ja amatöörliku kokkupuudet, mässaja ning konservatiivi konflikti. Sisu ja vormi puudutav lakkamatu  piiririkkumise praktika (žanr, ideoloogia, ajalugu jms) kasvab välja teema enese ebamäärasest olemusest. Objektiivset tegelikkust kujundava protsessi (vandenõu), neid paljastava vastutegevuse (vandenõuteooria) ning neist lähtuva fantaasial põhineva jutustuse (vandenõunarratiiv) selgepiiriline eristamine võib tihtipeale olla väga keeruline, teinekord isegi võimatu. Paljudel juhtudel need eristused hägustuvad, erineva eesmärgiga jutustamispraktika kattub, faktid küsivad abikätt fantaasialt. Millal saab konspiratsiooniteooriatele kinnitusi otsivast dokfilmist mängufilm? Kas Dan Browni «Da Vinci kood» on sissejuhatus kristluse ajalukku? Ontoloogilises plaanis taandub kõik varjamise või varjulejäämise aspektile – tühiku, lünga või kadunud fragmendi esteetikale. Kui mingi sündmuse kirjeldamiseks napib tõestusmaterjali, siis asendatakse see skeemi sobiva tõepärasuseks vormimisega, interpretatsiooniga.

Vandenõuteoreetikute hulgas on väga levinud seisukoht, et puuduv tõendi puudumine ongi vandenõu tõestus. Vandenõunarratiivi meetodit käivitavaks jõuks saab saladuse figuur, mis väljendub varjulejäämise ja peitmise motiivis. See käivitabki uuriva teadvuse seoseid loova mehhanismi, vandenõuteksti struktuur hakkab kuju võtma. Vandenõuloo keskne tegelane ongi tõlgendaja: ajaloolane, teadlane, detektiiv või ajakirjanik, kelle puhul rõhutatakse nende sõltumatust ja institutsioonivälisust, teinekord ka DIY-hoiakut või asjaarmastajalikku fanatismi. Nõnda asetatakse subjekt võimudiskursi suhtes ambivalentsele positsioonile. Näiteks 1960.-1970. aastatel oli konspiratsiooninarratiividel ka kontrakultuurilise tegevuse maiku, see oli autoritaarse poliitika ja võimuliialduste vastu suunatud kriitika vorm.

Ning muidugi flirdivad need lood rohkem või vähem mõistatusele ja kahtlusele rajatud lugude esteetikaga. Enamik nendest ongi krimilood, spiooniromaanid, ulmekad ja üldjuhul ei puudu seal ka romansi puudutus. Suured plaanid Julia Robertsi hirvesilmadest jäävad vaataja visuaalsesse mällu ka Richard Donneri lavastatud põnevikust «Konspiratsiooniteooria» (1997), kust võib eelöeldu kinnituseks välja rebida ka järgmise diskursuse auklikkust demonstreeriva dialoogikatkendi:

Kas sa võid seda kuidagi tõestada?

Ei. Muidugi mitte. Sest vandenõu ei saa tõestada. Kui seda oleks võimalik tõestada, siis on nad kuskil midagi valesti teinud.

Nad?

Nad? Nad! Ma ei tea, kes nad! Sellepärast ma ütlengi nad!

Mitmete klassikaliste tõlgendusreeglite hülgamine asetabki  vandenõudega tegelevad isikud üsna ühemõtteliselt valgustusajastu ratsionalismipärandi vaenlaste hulka. Meie oma kirjaniku Andrei Ivanovi romaanis «Hanumani teekond Lollandile» (2009, e.k 2012) esitatakse kokkusurutuna «suure» vandenõunarratiivi ilmselt kõige sagedamini esinevad sisuüksused, kuid seda esitust saadab küüniline üleolekutunne ja selge hinnangulisus: «Seal oli kirjas täielik sogajoga. Raske oli uskuda, et sõnade taga seisid päris inimesed. See oli mingisugune ulmeromaan. Seal räägiti mingisugusest salasepitsusest, globaalsest vandenõust kogu maailma vastu, mingisugusest ladvikust, eliidist, kes olla kavandanud kõik selle, kõik-kõik; majanduskriisid, ühiskonna arengu haridus, ideed, revolutsioonid, religioonid, sõjad – kõik, absoluutselt kõik oli allutatud nende tahtele. [---] Eliit olevat sekkunud igaühe DNA-sse, nemad olidki ehitanud McDonald’sid ja McBurgerid, avanud Spar-kioskid ja Spar-kassad, nemad mõtlesid välja interneti, arvutid, prussakate võidujooksu ja Cannes’i festivali, nemad näitasid Hollywoodi ja Bollywoodi režissööride filme [---] Kõik allus neile, sellele eliidile, isegi surm».(8)

Liialduse ja äärmusluse rõhutamise kaudu tekkiv  iroonia  sulgeb kogu diskursuse kujutlusvõime vingerpusside ja mängu maailma, «päris inimeste» tegemistest väljapoole – «ulmeromaani» ukse taha.  Marginaalsuse kinnistamine puudutab nt tegelaste sotsiaalset positsiooni, elu- või tegevuspaika, psühholoogilist profiili jms. Jan Kausi romaanist «Tema» (2006)  leiab konspiratsiooniteooriate-huvilise kõrvaltegelase, kes kõige muu kõrval nokitseb pornojutte kirjutada, elab maal ja on ka muidu peategelase vaatepunktist nähtuna natuke imelik. See on klassikaline kujutamisviis: lõppude lõpuks leiame samast olukorrast ju ka kõige kuulsama nüüdisaegse «vandenõueepose» tegelase Fox Mulderi. «Salatoimikute» avaepisoodis konstrueeritakse see FBI struktuuris väga ebamäärases positsioonis ja madalal (ka sõna otseses mõttes, sest tema kabinet asub marginaalses keldriruumis) töötava peategelase kuju kõigepealt iroonilisi kommentaare pilduvate kolleegide ja teadlase ratsionaalse vaatepunkti kaudu.

Marginaliseerimise ja väljaarvamise ideoloogilise maiguga strateegiaks on psühholoogilise kõrvalekalde rõhutamine. Kontseptuaalselt on siin oluline Ameerika ajaloolase Richard Hofstadteri essee «Paranoiline stiil Ameerika poliitikas» (1964), kust hakkab levima populaarne stereotüüp vandenõuteoreetikust kui liialduste, kahtluste ja fantaasia küüsis vaevlevast indiviidist, kes projitseerivad psüühikahäirete tõttu oma isiklikud probleemid,  staatuseküsimused ja hingehaavad avaliku elu protsesside foonile. Luues vaenlasi («deemoneid»), keeldudes kompromissidest ja kirjeldades oma võitlust maailmalõppu kuulutava sõnavara kaudu, ignoreeritakse samal ajal tegelikke majanduslikke ja võimujaotusega seotud küsimusi. «Valge kitli» positsioonilt sünnivadki toonaste lehelugude ja filmide kesksed kangelased, kes Umberto Eco «Foucault’ pendlis» on ristitud «pimeloomadeks»:  obsessiivsed ullikesed, paranoilised poolemeelsed, hullusärgis idealistid.

Kuid siit astutakse järgmiste kümnendite narratiivides suur samm edasi ambivalentsema tüübi poole: paranoia mõiste dünaamika seisneb kliinilise diagnoosi tühistamises, stereotüübi ümbermängimises. Subjekti meditsiinilise väljasulgemise idee pööratakse tagurpidi ja paranoiast saab salajastele võimumängudele üles ehitatud ühiskonna tunnusjoon. Sümptomaatiline on eelviidatud «Konspiratsiooniteooria» peategelane, keda kõigepealt tutvustatakse kui sundmõtetega, närvilist ja kõiges vaenulike jõudude tegevust nägevat paranoilist indiviidi, kuid kes lõpuks leiab siiski oma esialgu ebamäärastele kahtlustustele kinnituse. Ilmselt on sellise nn paljastatud vandenõuloo mudeliks kunagine Watergate’i skandaal (ja sellest tehtud film), kus tõde tuli salasepitsuste tagant ikka lõpuks siiski nähtavale.  

Ajastu vaimu väljendusena esineb vandenõuteema kirjeldusi või neile viitavaid motiive ka viimaste aastakümnete eesti kirjanduses.  Näiteks Indrek Hargla romaani «Vabaduse kõrgeim määr» (2003) viimase osa totalitarismikriitilisest allegooriast leiame Müürseppade organisatsiooni tekkimise ja mõjukaks kujunemise loo, mille taga võib vist aimata vabamüürlaste eeskuju. Kuid märksa efektsemalt on kasutatud seda teemat eesti postmodernistliku kirjanduse ühes võtmeteoses, Jüri Ehlvesti romaanis «Ikka veel Bagdadis» (1996). Vandenõu esineb raamatus väga tähenduslikul kohal, loo raamjutustuse ühe osana. Peategelane kohtub juhuslikult vanamehega, kes hakkab peagi pidama esoteerilise filosoofia ja vandenõu teemalisi monolooge. Vanameeski tahab paljastada mingit saladust ja jõuda tõeni, kuid tema metodoloogia on hoopis teistsugune kui peategelase oma: see on klassikaline segu paranoiast, vana- ja uueaegsest müstikast ning arusaamast, et keegi varjab maailma kulgu määravat informatsiooni.

Selle mitmetasandilise romaani üks kihistus moodustub vandenõunarratiivi parodeerivast kirjutusest. Tõde või tõlgendust otsiv peategelane satub arutlema keelepragmaatika teemadel, kuid ummikusse sattununa sedastab, et «tuleb haarata vähegi ulatuslikemate tekstide järele, et jobustuta sügavuti» (lk 45). Kohe esitab  ta teksti S4, mis on «tehtud mingite USA XX sajandi lõpu udukirjanduse refereeringute järgi» (lk 48). «S4» kujutab endast lühikest lookest tulnukatele omistatava maavälise tehnoloogia ja selle varjamise teemadel. Seda ristatakse omakorda mingi kristluse algaegadest pärit gnostilise tekstiga ja nende kahe koosmõjus peaks astutama samm keeles väljendatava tõe või saladuse paljastamise poole. Vandenõužanri elementide kaasamine loo ülesehitusse kinnistab selle raamatu postmodernse poeetika domineerimist.

Ühtlasi võtab jutustaja ka väga selge seisukoha konspiratsiooniteemalise kirjanduse suhtes: «Tekst «S4» on aga massiinimestele mõeldud tarbekaup, lollus, mille müümisest teatud inimesed loodavad kasu saada» (lk 48). Kuid sellega saladus ei lahene, vaid kandub vandenõudiskursusi paroodias tavapärase minevikusaladuse jälitamisele. Ühe narratiivi peategelane Hakob on «labürinditeadlane», kes püüdleb Bagdadi poole mingi erilise tarkuse õppimiseks. Edaspidi eitatakse veel kahtlev kommentaar Descartes'i filosoofiale, mille olla lõpuks kujundanud vabamüürlased jne. Kogu see paroodia täiendab aga romaani peaküsimusena esitatud «mis on tõde?» kontsepti, moodustades ühendusnarratiivi filosoofilise ja fiktsionaalse (armastusloo) tasandi vahel. Vaimukalt mõjub ka osutus mingi korteri nr 6 elanikule, kelle nimeks on Udam. Kas selle vihjega peetakse silmas kõige muu hulgas esoteerika ja vandenõuteemadega tegelenud Haljand Udamit? See näide kinnitab üldjoontes üsna tüüpilist situatsiooni, kus skeptiline peategelane kohtab konspiraatorit või satub juhuslikult lugema mingit salaühingute-teemalist teksti. Salasepitsusi mitte mõistev kõrvalpilk on üldiselt naeruvääristav või koomiline. Niimoodi asetub Ehlvesti vandenõukäsitlus selgelt kõrvuti Eco jt seda teemat käsitlenud autoritega.

Kuigi vandenõuteemaliste lugude massilises levikus on nähtud reaktsiooni indiviidi või gruppi tabanud posttraumaatilisele sündmusele, on üsna suur hulk õpetlasi ühel meelel ka selles, et vandenõud on majanduslikult kriitiliste ja karmide aegade tulem. Näiteks Ameerikas ei puudunud aga ka majanduslikult edukatel 1980.-1990. aastatel väga jõuline vandenõuteoreetiline loome. Poliitiliselt rahumeelne ajastu ei pruugi kustutada teinekord sajandite taha ulatuvaid nähtamatuid hirmukujutelmi ja vaenlasekujusid.

Sajandivahetusel on märgata selget muutust kogu konspiratsiooniteemalise materjali käsitlemisel: ühiskondlikest ja sotsiaalsetest probleemidest võrsuva «uustõsiduse» survel mõeldakse see 1960. aastatest pärit diskursus läbi juba tasakaalustatumaid suhtumisi ja emotsioone arvestavana. Emma A. Jane ja Chris Fleming on püüdnud vaid paranoiadiagnoosist lähtuvat ning «õige» ja «vale» positsiooni klammerduvat käsitlusviisi ületada raamatus «Tänapäeva vandenõu. Kui tähtis on olla paranoiline» (2014). Autorid on hüljanud psühholoogilise lähenemise idee ja analüüsivad konspiratsiooni üksikjuhtmeid skaalal, mille ühes otsas on määratlus «sotsiopoliitiliselt kasulik» ja teises «sotsiopoliitiliselt kahjulik». See lähtub äratundmisest, et nt Watergate’i juhtum on küll laiduväärne, aga ei tekita põhimõttelisi purustusi või kahju. Ametlikult aktsepteeritavat salanõu (valimisstrateegia, tootekampaania jms) on raske käsitleda kõrvuti nt looga end Valges Majas varjavatest tulnukatest jms. Uueaegsemas käsitluses vaadeldakse vandenõu niisiis vastandeid ületava paradigma raames: «episteemilises keskkonnas», mida iseloomustab kahtlus, skeptilisus ja paradoksaalsed suhted institutsionaalse autoriteedi ning tõe (Tõe) vahel.(9)

1 Nt Haljand Udam, Konspiroloogiline maailmavaade. Rmt: Maagid, filosoofid, poliitikud. Loomingu Raamatukogu 2003, nr 1–3, lk 118–125; Mari-Liis Madisson. Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika. – Akadeemia 2012, nr 6, lk 1024–1070.

2 John A. McClure, Postmodern Romance: Don DeLillo and the Age of Conspiracy. Rmt: Introducing Don DeLillo, toim Frank Lentriccia.

3 Nt Jesse Walker, The United States of Paranoia: A Conspiracy Theory. HarperCollins e-books, 2013.

4 Karl Popper, Avatud Ühiskond ja selle vaenlased II. Prohvetluse kõrgaeg: Hegel, Marx ja järellainetused. Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 147.

5 Karl Popper, lk 147.

6 Mart Kalveti termin.

7 Mart Kalvet, Caveat emptor ehk paar sõna tõlkijalt. Rmt: Robert Shea, Robert Anton Wilson, Illuminatus! Silm püramiidis. Kirjastuskeskus, 2010, lk 7.

8 Andrei Ivanov, Hanumani teekond Lollandile. Varrak, 2012, lk 366-367.

9 Emma A. Jane, Chris Fleming, Modern Conspiracy: The Importance of Being Paranoid. Bloomsbury, 2014, lk 6–10.