«Ma olen pahv»-mees

Ivo Felt Foto: Andrus Peegel

Ma ei viitsinud seda väljakuulutamist isegi jälgida mitte. Kõik tundus juba ette selge olevat – «Ida», «Leviaatan», «Vääramatu jõud», «Metsikud lood», «Emme», «Kaks päeva, üks öö», «Talveuni» … Pigem oli küsimus selles, kes neist viie Kuldgloobuse nominendi seast ülekohtuselt välja jääb.

Siis potsatas kirjakasti tuttava levitaja sõnum: «Loodetavasti on homsel esikaanel «Mandariinid» ja selle Kuldgloobuse nominatsioon?»

Mida põrgut?

Helistasin produtsent Ivo Feldile, kes ütles, et jah, ta sai ka just teada. Et Zaza (Urušadze  - filmi režissöör) helistas ja röökis rõõmust telefonitorusse, nagu grusiinidega ikka juhtub, kui nad hoogu lähevad. Ja lisas: «Ma olen pahv.» See lause sai kohe Postimehe võrguväljaande vahendusel klassikaks.

Felt on muidu ka hea huumorisoonega. Teisiti ei saagi filmi teha, veel enam seda esitleda. Koos Zaza Urušadzega moodustavad nad sümpaatse, ühel lainepikkusel oleva opera buffa-paari: üks pikk ja teine lühike, kiilakad mõlemad. Novembris tuuritasid nad nõnda mitu nädalat Los Angeleses, näitasid Hollywoodi pressile, gildide ja filmiakadeemia liikmetele oma filmi ja muudkui «vahutasid», nagu Felt ise ütleb.

Isegi talle oli selline olukord harjumatu. Aga teisiti ei saa - seal maal käib see mängureeglite juurde. Täpi paneb heale filmile ikkagi reklaamikampaania, kuhu panustatakse kümneid kui mitte sadu tuhandeid eurosid, vastasel korral jääb ühele Oscari konkurentsis püsida tahtvale väikesele filmimaale vaid oma linateose esitamise sümboolne au.

Felt on võtnud nõuks minna lõpuni – esimest korda Eesti filmi ajaloos. «Nendele vanadele armastuskirjadele» paar aastakümmet tagasi reklaami ei tehtud, ometi olevat see jõudnud kuuldavasti nominendi staatusele üsna lähedale.

Põhjuseid, miks sedapuhku asi tõsisemalt on ette võetud, loeb ta üles neli: 1. Usutavasti on film üle keskmise hea. 2. Kaasa aitab sõja ja sõjaohu pitserit kandev poliitiline olukord - nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks. 3. Põhja-Ameerikas on tänu arvukatele festivalilinastustele tekkinud filmi ümber positiivne foon. 4. PR-agentuur, kes reklaamikampaaniat korraldab, on oma ala proff, aidanud viimastel aastatel iga kord kellegi nominatsioonini.

Nii ei saa ka seda pahviks jäämise juttu päris tõsiselt võtta. Ikka ju loodad, mis sest et see objektiivsete kriteeriumite järgi – näiteks konkurendid on lihtsalt paremad või panustatakse nende kampaaniasse rohkem raha - suhteliselt ebareaalne tundub.

Igal juhul on osatud vajutada õigele nupule, ja äkki tuleb appi isegi õnn, sest… üleeile selgus, et «Mandariinid» on Kuldgloobuse nominent, eile oli legendaarses Samuel Goldwyn Theatre´is Ameerika filmiakadeemia ametlik seanss ja juba järgmise nädala alguses koguneb spetsiaalne Oscari komitee, et panna kokku shortlist ehk valida välja üheksa parimat.

Ah sa mait, nüüd hakkab artikli ots juba paistma, aga Feldist endast polegi ma veel midagi kirjutanud. Olgu peale. Kui kellegi kohta saab Eestis öelda, et ta on sündinud produtsent, siis käib see ennekõike Feldi kohta. Tema isa Raimund oli Tallinnfilmi legendaarne filmidirektor ja ka Ivo kasvas üles võtteplatsidel, ta tunneb filmitegemise protsessi ja «orgunnimist» peensusteni. Ometi sai temast kõigepealt helirežissöör, ilmselt Eesti parim siiani. Kuni veri vemmeldama lõi ja ta «Georgi» produtseeris. Olude sunnil, nagu ta küll ise väidab, lihtsalt keegi pidi selle ära tegema, kas või missioonist. Sama puudutab «Mandariine», käsikirja veeretati käest kätte mitu aastat, enne kui Felt pihku sülitas ja asja ära tegi.

Üks lihtne mõistulugu lõpetuseks. Papagoi, koer, madu – kõik kisklevad omavahel. Siis ilmub välja karvadeta kass. Lärm vaibub, kõik jäävad ammuli sui vaatama. Kuulatavad, mis tal öelda on. Karvutu kassi olemasolu on filmitegemise juures, aga ka filmielus üks äraütlemata oluline asi. Kahjuks üpris harv, vähemalt Eestis.

«Ärge minust kirjutage,» ütleb Felt. See on õige produtsendi jutt. Särama peavad teised.