FOTO: Urmas Nemvalts

Tänase Postimehe lisas AK on Riias tegutseva venekeelse portaali meduza.io peatoimetaja Galina Timtšenko usutlus, milles kõneldakse muu hulgas Venemaa meediaauditooriumi maailmapildist. «Viimase kolme aasta jooksul ei kajastu Venemaal ei televisioonis, ajalehtedes ega veebides praktiliselt see, mis on päevakorral ülejäänud maailmas,» rääkis ta.

See tähendab, et Venemaa laia avalikkuse jaoks on olemas üksnes see, mis toimub riigis, ning Ukraina konflikt, seda muidugi Kremli pakutud soustis. Piiritagune on «kusagil mujal», ning väga harva juhtub seal midagi venemaalaste jaoks tõeliselt olulist. Välismaal elavad võõrad inimesed. Siit edasi on üks samm mõtteni, et kõik välismaalt saabuv on kahtlane ja halb – sellist lähenemist kultiveeritakse naaberriigis täiesti varjamatult. Kui inimeste liikumine poleks seni veel vabam kui 1980ndatel, ei oleks ju enam Nõukogude Liiduga erilist vahet.

Ka president Toomas Hendrik Ilves peatus oma eilses Tartu Ülikooli aulakõnes (teksti saab täismahus lugeda Postimehe veebist) sellel, kuidas ida propagandaveskid üha meisterlikumalt töötavad. «Kui faktilise tõe kõrvale asetatakse mitu erinevat valet – nagu seda tehti näiteks MH 17 allatulistamise asjaolude kohta –, siis saab faktipõhisest infost lihtsalt «üks arvamus» paljude seas.»

Sarnastel ainetel mõtiskleb oma tänases AKs ilmunud essees riigikogu esimees Eiki Nestor. Ta kirjutab, et kui varem toetus totalitaarsus kinnise inforuumi monopolile, siis nüüd, viimase mõranedes (mis on paljuski tehnoloogilise arengu tulemus), püüab totalitaarsus liikuda väljapoole, oma mõjusfääri laiendada. Avatus on probleemiks kõikvõimalikele ksenofoobidele ja äärmuslastele, osutab spiiker. Sest avatud maailm, vaba ligipääs infole, põrmustab suletud ruumis karistamatult eksisteerinud dogmad.

Kui meenutada meie lähiajalugu, siis Nõukogude Liidus sai vabanemine teoks pärast seda, kui senine täielik suletus oli asendunud Mihhail Gorbatšovi ettevaatliku glasnost’iga. Ukse praotamine sõnavabadusele, teabe takistusteta voolamisele päästis valla laviini, mis pühkis minema lõpuks kogu vana, stagneerunud ühiskonnakorralduse. Seda hästi mõistes peavad need, kes tahavad hävitada vabadust laiemalt, esmalt ründama avatud ühiskonda, info- ja sõnavabadust. Kui televisioon on muudetud valede ja propaganda ruuporiks ning veeb kontrollitud, siis võib juba hakata ka hommikul kell viis rahvavaenlaste ustele koputama. Ükski koer enam ei haugu.

Kui tahame jääda vabadeks, tuleb tähelepanelikult seista vastu katsetele ahendada vaba mõtte levikut ja kitsendada inforuumi, asendades selle propagandaga. Oskus eristada fakte propagandast on kaasaegses maailmas eduks vältimatu – nii üksikisikule, organisatsioonile kui riigile.