Kesklinna eliitkoolid taas pinnuks silmas

Foto: SCANPIX

Tänu nn eliitkoolidele toodab Tallinna koolivõrk hariduslikku kihistumist ja sotsiaalset ebavõrdsust, toonitati 4. detsembril TTÜ Mektory keskuses peetud arutelul, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.

Sissejuhatuseks tutvustasid TTÜ vanemteadur Kaire Põder ja TLÜ doktorant Triin Lauri Tallinna koolide kohta tehtud uuringut, millest selgus, et kõrge staatusega kesklinna koole (nn eliitkoole) saavad oma lastele õppimiskohaks valida eelkõige kõrgharidusega, keskmisest jõukamad ja kesklinnas elavad lapsevanemad. See kinnistab hariduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust.*

Koolivaliku kihistav toime

Idee, et lapsevanemal peab olema õigus oma lastele kooli valida, pole uus, vaid pärineb juba Milton Friedmani aegadest 1950. aastatel. Koolivalik pidi tooma ühiskonda rohkem sotsiaalset õiglust. Näiteks USA-s toetati haridusosakute abil vähekindlustatud peresid, et need saaksid valida kodulähedase nn slummikooli asemel mõne kaugemal asuva hea mainega erakooli ja lapsed jõuaksid tänu sellele oma vanematest paremale elujärjele. Paraku on Tallinnas kooli vaba valimise õigus andnud vastupidise tulemuse – hariduslik kihistumine süveneb. Nii pääsevad Tallinna kesklinna vastuvõtukatsetega koolidesse aastate kaupa keskmisest parema haridusega, jõukamate ja ühiskonnas kõrgema positsiooniga ning kesklinnas elavate vanemate lapsed. Lisaks on eliitkoolide lõpetanud võidutsenud ülikoolide riigieelarvelistel kohtadel või lahkunud stipendiumidega välismaale.

On tõsi, et eliitkoolid on efektiivsed, kuid pahaaimamatult on need toonud kaasa ebavõrdsuse ja haridusliku kihistumise, kuna teatud sotsiaalsete rühmade lapsevanemad ei suuda taolises koolivalikus kaasa lüüa. Sellele nähtusele on raske poliitilist või pedagoogilist õigustust leida, märgivad Kaire Põder ja Triin Lauri.

Ka oma Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis «Kui avalik sektor käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju» kirjutavad Põder ja Lauri, et Tallinna koolivõrgumudel on sõjaeelse elitarismi ja Nõukogude-aegse egalitarismi sugemetega, millega kaasneb kõrgema sotsiaalse taustaga perede laste koondumine üksikutesse kesklinna kõrge mainega koolidesse. 2011. aastal Tallinnas kehtestatud kord, mille järgi koolide piirkonnad kaotati ning kõik lapsevanemad said õiguse oma lapsele kogu linna ulatuses vabalt kooli valida, tugevdas seda trendi veelgi.

Eelkoolide fenomen

Edukultus sunnib lapsevanemaid oma lapsi üha rohkem eliitkoolide eelkoolidesse panema, kirjutavad Põder ja Lauri. Eelkoolidega on aga juhtunud sama mis koolivalikuga. Algselt oli eelkool mõeldud nõrgemate laste järeleaitamiseks. Näiteks Põhja-Ameerikas on paljud teadlased näidanud, kuidas eelkoolis käimine on hariduslikku ebavõrdsust ühiskonnas vähendanud. Eestis käivad kaheksa kuud kestvates tasulistes eelkoolides aga peamiselt kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga vanemate lapsed. Ei aidata järele mitte nõrgemaid, vaid õpetatakse ette tugevamaid. Mõnel juhul minnakse äärmusteni – last valmistavad kooliks ette lasteaed, eraõpetaja, eelkool, lapsevanem ise jne. Tallinnas käib üle 90 protsenti lastest lasteaias, aga 2008–2011 kooliteed alustanud lastest käis 70 protsenti ka eelkoolis, sealhulgas ligi pooled neist eliitkooli eelkoolis. Nii saabki käputäis kesklinna koole endale linna parimad õpilased, nad riisuvad koore.

Kaire Põder ja Triin Laur toonitavad, et kogu Euroopa haridusparadigma on liikunud koolivaliku soosimise suunas. See tähendab, et Eestiski pole kohane rääkida rangetest elukohajärgsetest koolipiirkondadest, vaid on vaja leida lapsevanematele ja lastele valikuvariante pakkuvaid lahendusi – selliseid, mis ei süvenda kihistumist.

Kuidas siis koolivalikut korraldada? TTÜ Mektory keskuses peetud arutelusse tõi elavust debatt, mida vedasid riigikogu liige Mailis Reps, TLÜ kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme, Tallinna linnavolikogu liige Kairi Uustulnd ja TTÜ vanemteadur Kaire Põder.

Lahenduse toovad lapsevanemad

Mailis Reps esindas debatis tiiba, kes eliitkoolides suurt probleemi ei näe. Ta märkis, et elukohajärgsed koolipiirkonnad viiksid kihistumise lihtsalt kesklinnast koolidesse. Nõukogude ajal meil juba olid A-klassis ikka kõige tublimad õppijad, B-s keskmised ja C-s need, keda huvitas ainult sport.

Teiseks märkis Reps, et elitaarse hariduse väärtustamine on Eestis pikaajaline traditsioon, mida on raske murda. Juba meie vanavanemad rõhutasid, et lapselaps tuleb panna linna parimasse kooli. Probleemiks pidas Reps pigem seda, et meil leidub lapsevanemaid, kellele on täiesti ükskõik, kus koolis nende laps käib. On isegi vanemaid, kellega direktor peab rääkima piltlikult öeldes püstol laua peal, et poisi isa tema juttu üldse kuulda võtaks. Kuhu kihistuvad selliste vanemate lapsed?

Kolmandaks märkis Mailis Reps, et Tallinna mõnes piirkonnas on kontrastid piirkonna sees suuremadki kui kontrast kesklinna eliitkoolidega. Näiteks Nõmmel töötab üks kool kolmes vahetuses, teises on ruumi ülearu. Lasnamäel on otsapidi vastamisi kaks vene kooli. Ühes õpib 1400 ja teises 200 õpilast. Kesklinnas võtab ühisgümnaasium esimesse klassi vastu juba seitse paralleelklassi, tundes suurt ruumipuudust. Needki on kihistumise näiteid, kuid neile pööratakse palju vähem tähelepanu.

Reps oletas, et hariduslik kihistumine võib hakata lahenema tänu lapsevanemate ettevõtlikkusele. Möödunud aastal alustas Tallinnas tööd tervelt kuus lapsevanemate asutatud kooli, kus õpetatakse tavakoolist erinevalt. Osa neist on Waldorfi koolid, osa kasutab muud alternatiivset pedagoogikat. Tänavu võidakse asutada veel viis-kuus sellist kooli. Lapsevanemate asutatud koolidest saavad eliitkoolide tõsised konkurendid, oletas Mailis Reps.

Vaadake õpetajat, mitte kooli

Kairi Uustulnd rõhutas, et algklasside puhul pole tähtis mitte kooli staatus, vaid hea klassiõpetaja. Lapsevanemad peaksid uurima hoopis, missugustes koolides on kõige paremad esimese klassi õpetajad, ja viima oma lapsed nende juurde õppima. Last kooli pannes pole mõtet vaadata riigieksamite pingerida, sest enne lõpetamist jõuab laps mitu korda kooli vahetada.

Veel arvas ta, et pole mõtet eliitkoole laita, selle asemel tuleb mõtelda, kuidas aidata nõrgemaid koole järele. Üks võimalus on panna eliitkoolide direktorid kordamööda nõrgemaid koole juhtima.

Uustulnd kinnitas, et lapsevanematel peab olema õigus kooli valida, sest valikuvariantide ees seismine sunnib neid kooli ja hariduse üle põhjalikumalt järele mõtlema ning põhjendatud otsuseid tegema.

Strateegilised otsused kuuluvad linna kompetentsi

Kaire Põder seevastu leidis, et tema lapsevanemana ei ole oma lapsele kooli valimisest huvitatud. Ta ei kirjuta teadlikult ankeeti, missugune kool on tema teine ja kolmas eelistus, sest siis ta selle teise või kolmanda just saabki. Miks sunnitakse strateegilisi otsuseid tegema lapsevanemaid, miks ei või neid teha linn, küsis Põder.

Kaire Põder lisas, et riik on jätnud midagi tegemata, kui tema lapsevanemana peab hakkama oma lapsele ise kooli asutama. Riik on teinud valesid otsuseid, kui lapsevanemad pumpavad oma esimesse klassi astuvaid lapsi teadmisi täis hirmus, et muidu ei saa nende järeltulijad elus hakkama. Miks peab lapsevanem olema nii tohutult ettevõtlik, et laps elus hakkama saaks? Kas kuidagi lihtsamalt ei saa, küsis Kaire Põder.

Lahenduse toob pedagoogiline mitmekesisus

Tiiu Kuurme märkis, et 1960. aastatel loodud esimesed kallakuga koolid ei olnud probleem. Lapsed valisid neid vastavalt oma huvidele ja annetele. Probleemiks muutusid need alles siis, kui lapsi hakati võtma esimesse klassi katsetega. Siis sai määravaks kooli staatus, mitte tema sisu. Tagajärg võib olla, et laps hakkab ka ise mõtlema, et kuulub eliiti ja talle on kõik lubatud.

Tiiu Kuurme rõhutas, et tungi kesklinna eliitkoolidesse aitaksid vähendada pedagoogilised lahendused, mitte õige arv kilomeetreid kodust koolini ja muud kvantitatiivsed kriteeriumid. Riik peaks toetama näiteks hea alguse programmi, sest selles on iga laps väärtuslik ja keegi pole mahajääja. Waldorfi koolid tunduvad olevat lapsevanematele uus atraktiivne valik. Hindeid Waldorfi koolis ei panda, kuid täna ei ole see paljudele Eesti lapsevanematele enam probleem. Silmas tasub pidada ka selliseid liikumisi nagu «Huvitav kool», «Loovuse kool» jt.

Kuurme toonitas, et Eesti kool vajab pedagoogilist mitmekesisust, sest siis on lapsevanematel ja õpilastel võimalik valida kooli sisu, mitte staatuse järgi.

Valikuid tuleb pakkuda kooli sees

Kuulajate hulgast ütles TTÜ teadur Karmo Kroos, et koolide sees ei pruugi A-, B- ja C-klassi vahel konkurentsi ja kihistumist tekkida, kui pakkuda õpilastele valikuvariante: ühtedele majandus, teistele muusika, kolmandatele kunstiõpe jne. Igaüks saab siis teistega võrdselt süveneda sellesse, mis teda huvitab. Taanis sellises valikutega koolis õppides ei tajunud ta konkurentsi ega kihistumist. Kroos lisas, et Eesti riigigümnaasiumide rajamise mõte ongi, et õpilastel oleks ühes ja samas kooli palju valikuvõimalusi. Taolisi võimalusi tuleks õpilastele pakkuda juba ka põhikoolis.

Teiseks märkis Karmo Kroos, et eliitkoolide sulgemise asemel tuleks jõuliselt toetada koole, mis pakuvad uusi pedagoogilisi lahendusi ja valikuvariante kooli sees. Taanis toetab riik esimeses järjekorras just uuendusmeelseid koole, jättes vanad ja kõrge staatusega haridusasutused ise oma probleeme lahendama. Eestis on olnud paraku vastupidi – esimesena said superremondi traditsioonilist pedagoogikat esindavad eliitkoolid.

Väljapääs oleks koolide võrgustikud

Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi vastas Karmo Kroosile, et 1995. aastast saadik pole tema kool remondiraha saanud. Kaire Uustulndile kostis ta, et Inglismaal, Soomes ja mujalgi rakendatakse direktorite rotatsiooni ja see oleks mõeldav ka Tallinnas. Mailis Repsile kõlas vastuseks, et piirkonnakoolide vahel ei oleks nii suurt kontrasti, kui nendest moodustataks konsortsiumid, kus tugevam kool toetab nõrgemat ja nõrgem näitab omakorda tugevamale, mida tema väga hästi valdab. Soome liigub just taoliste koolikobarate ehk võrgustike suunas.

—

Mida haridusliku kihistumisega peale hakata?

Tõnu Piibur, Pelgulinna gümnaasiumi direktor

Mind häirib ebaõiglus rohkem kui kihistumine. Ma ei arva, et kihistumist saaks ära hoida, küll aga saab ära hoida maksumaksja arvel toimuvat kihistumist. Me ei peaks ju õigeks, kui Tallinna tasuta ühistranspordis oleks mõne sõitja jaoks paigutatud nahkdiivan, samal ajal kui teised reisijad sõidavad püsti. Paraku hariduses me seda näeme. Me ei peaks õigeks ka seda, kui laulukaare all antaks neljale-viiele lauljale mikrofon, et nende hääl teistest ilusamini kõlaks. Solistide vastu pole meil midagi, kuid laulukooris on ju kõik lauljad võrdsed. Me ei peaks õigeks ka olukorda, kus mõni haigla hakkaks ravile võtma ainult kergeid haigusi põdevaid inimesi, sest nendega on haiglal kergem hakkama saada, pealegi leviks siis varsti üle linna kuuldus, et see on linna parim haigla – seal saavad kõik terveks, keegi ei sure ära. Paraku peetakse hariduses sellist lähenemist normaalseks.

Üks võimalus ebaõiglus likvideerida on seada sisse elukohajärgsed koolipiirkonnad. Jõukamad perekonnad elavad muidugi kesklinnas, kuid seal on küllaltki palju ka n-ö tavalisi perekondi, kelle lapsed pääseksid siis samuti kesklinna koolidesse. Koolipiirkondadeni jõudmiseks tuleb aga kõigepealt haridusest korruptsioon välja juurida. Seaduste järgi see muidugi korruptsioon ei ole, kui riigikogu liikmed võtavad vastu seadusi, mis võimaldavad neil panna enda ja oma sõprade-tuttavate lapsi eliitkoolidesse, kuid korruptsiooni lõhn on asjal juures küll.

Samas peaks inimestele siiski ka valikuvõimalus jääma ja valikuvõimalust pakuks korralikult väljaarendatud erakoolide võrk. Näiteks kõik kesklinna vastuvõtukatsetega koolid tuleks erakoolideks muuta. Kui ühiskonnas on inimesi, kes on ilusamad, julgemad ja rikkamad, siis see, et nad oma laste õppimise eest maksavad, pigem võrdsustab ühiskonda. Erakooli valides nad nagu koliksid paneelelamu üürikorterist eramusse, mille eest hakkavad ise hoolt kandma ja kulusid katma.

Ebavõrdsus jääb nii ehk naa. Ühed on võimekamad, teised jõukamad, kolmandad tugevamad jne. Tegelikult me seda tahamegi, et osa õpilasi teistest ette rebiks ja meil oleks tõelisi tippe. Kuid etterebimine peab olema aus. Kui sõidan linnaliinibussiga, siis on sõit Tallinnas tasuta. Kui aga tahan kihistuda ja eriline olla ning sõita taksoga, siis pean selle eest maksma. Hariduses peab olema samuti: kui tahan oma kooli õpilaskonna komplekteerida teiste koolide kõige parematest õpilastest, siis pean selle eest maksma.

Lauri Leesi, Tallinna prantsuse lütseumi direktor

Mida meil siin peale hakata on, kui läksime tagasi klassiühiskonda? Aga loomulikult olen ma selle poolt, et kõik lapsed saaksid võimaluse õppida, hoolimata oma vanemate päritolust. Muidu ma ju ei töötaks tasuta munitsipaalkoolis, vaid oleksin ammu erakooli läinud või ise erakooli asutanud. Ja meie koolis ongi õpilasi kõigist sotsiaalsetest kihtidest, kõik on saanud oma võimaluse. Umbes pooled on õpetajate, meditsiiniõdede, arstide jt lapsed. Need on inimesed, kes tunnevad kõige rohkem prantsuse kultuuri vastu huvi. Kui läheme «Luikede järve» etendusele, siis on täpselt samuti: uksed on avatud kõigile, aga tulevad ainult teatud inimesed. Teine pool õpilastest on meie koolis tavaliste linnakodanike, ametnike ja töötajate lapsed. Puhtalt proletaarse taustaga õpilasi on meil vähe, kuid meil õpib ka koka, keevitaja, ehitaja ja teiste töölisperede lapsi. Jõukate vanemate lapsi on meie koolis niisama palju, kui on jõukaid ühiskonnas keskmiselt ehk 7–8 protsendi ringis. 50–60 protsenti on keskklassi lapsed, 25 protsendi ringis on meil nende perede lapsi, keda mina liigitan vaeseks. Kui lapsed sõidavad pikemale ekskursioonile, siis vaeste perede lapsed lähevad kaasa kooli toel. Õppetegevuse läbiviimiseks me lapsevanematelt raha ei küsi. Võtame igal aastal lütseumi vastu ka vene lapsi, kelle eesti keele oskus ei ole kõige parem. See on integratsioon, aga sobib ilmselt ka haridusliku kihistumise vähendamise alla.

Kui koolikatsed ära keelata, kas siis keelame Viimsis eramud ka ära? Seal elavad ju ainult jõukad. Kolhooside loomise ajal oli nii, et kellel oli hobune, sellelt võeti ära, kellel oli talu, see viidi Siberisse. Sellist võrdsustamist on juba proovitud ja see ju meile ei meeldinud.

—

Kes viib oma lapse eliitkooli katsetele

Uuringus toodi eraldi esile need lapsevanemad, kelle laps oli käinud eliitkooli esimesse klassi astumise katsetel. Mis neid iseloomustab?

• Ettevõtlikkus – 64 protsenti eliitkooli katsetel käinud lastest on õppinud eliitkooli eelkoolis.
• Visadus – 40 protsenti eliitkooli pürginud lastest on käinud mitme eliitkooli vastuvõtukatsetel.
• Haritus – 57 protsendil eliitkooli astuda soovivatest lastest on mõlemad vanemad kõrgharidusega.
• Elukoht kesklinnas – 31 protsenti lastest elab kesklinnas.
• On abielus – ainult 11 protsenti eliitkooli pürginud lastest on üksikvanema lapsed.

Eelnevast on näha, et süsteem pole veel lõplikult kinni kiilunud, eliitkooli pääseb siiski ka kõrghariduseta vanema laps, eelkoolis käimine ei ole sissesaamiseks hädavajalik ning ilmtingimata ei pea elama kesklinnas. Kas just tänu sellele ongi Eesti PISA tulemused head ka nendel lastel, kelle sotsiaalmajanduslik taust jätab soovida?

* Kaire Põdra ja Triin Lauri uuringu andmed on kogutud 2011. aastal ESCM1 projekti raames ja Tallinna haridusameti abil internetiküsitluse kaudu. Küsitlus oli adresseeritud Tallinna koolide algklassiõpilaste vanematele. Vaatluse all oli 840 last (5,25 protsenti koguvalimist) 31 koolist (umbes pool Tallinna koolidest, neist kuus nn eliitkoolid). Andmed hõlmavad 2008–2011 Tallinnas kooli läinud lapsi.

—

Kuidas eliitkoolide staatust alandada?

Arutelul pakuti välja ideed, mida teha, et eliitkoolid ei saaks tänu kõrgele staatusele korjata endale kõige paremaid õpilasi ehk koort pealt ära riisuda.

• Keelata vastuvõtukatsed esimesse klassi.
• Kehtestada koolidele kvoodid, kui palju nad peavad võtma vastu nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilasi.
• Toetada rahaga koole, kes võtavad õppima madalama sotsiaal­majandusliku taustaga õpilasi.
• Võtta õpilasi eliitkoolidesse vastu loteriiga.
• Tugevdada nõrgemate laste kooliks ettevalmistamist lasteaias.
• Levitada koolide kohta lisaks riigieksamitulemustele ka muud olulist infot.
• Toetada omanäoliste koolide teket, et lapsevanem saaks valida kooli pedagoogilise sisu, mitte välise staatuse järgi.