Kaarel Tarand: jalutu sotsialisti hukkamine

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Presidendi otsus nn tööhõivereformi seadused välja kuulutada tähistas midagi hoopis enamat kui lihtne valitsustruudus, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Kuigi president on Eestis «erakondadeülene», saadab praegust siiski ajalooline vasakpoolne taust. President oli sotsiaaldemokraat ja selle maailmavaatelise voolu põhitunnus on ju nõrgemate poolt olemine. Nüüd juhtus nii, et president oli oma endiste erakonnakaaslastega solidaarne just juhtumi puhul, kus need otsustasid nõrgemate poolt mitte olla.

Märgiline on, et need, kes on konkreetse reformi subjektid, tegid parlamendile ja presidendile ära kogu tarviliku juriidilise analüüsi ja ometi pidas presidendi kantselei võimalikuks teatada, et seaduste vastuolu põhiseadusega ei leitud. Nii on mugav öelda, aga president teatavasti ei ole selles küsimuses lõpliku tõe allikas. Temagi on vaid tõlgendaja, kes kogu analüüsi vaheduse juures võib endale lubada ka natuke tundmusi. Süda – mille kohta vanasti öeldi, et see olevat sotsiaaldemokraatidel õige koha peal – pidanuks presidenti sundima reformi talle pakutud kujul tagasi lükkama. Ja kui parlament oleks selle siis uuesti muutmata kujul presidendile saatnud, oleks tal vastavalt põhiseaduse paragrahvis 107 sätestatule veel õigus ja võimalus saata kogu lugu lõpphinnangu saamiseks riigikohtusse. Kui mitte muud, siis oleks see manööverdamine võtnud piisavalt aega selleks, et peale jõuaksid tulla valimised, tekiks riigikogu uus koosseis ja võimalik, et ka mingi uus võimukombinatsioon, mis vana asja enam jõuga edasi suruda ei püüaks.

Kõik Eesti presidendid on õiguslikke vaidlusi parlamendiga nii võitnud kui ka kaotanud ja vaidluses allajäämine ei ole kahjustavalt mõjunud ei Lennart Meri ega Arnold Rüütli renomeele. Vastupidi, mainet saab selles ametis kahjustada ainult tegevusetus, mitte tegutsemispüüd.

Juba eelmise sajandi lõpul kutsuti Eesti sotsiaaldemokraate Euroopa kõige parempoolsemaks vasakparteiks. Toona ei olnud Keskerakond veel puhas immigrantide esindusorganisatsioon ja täitis küllalt edukalt vasakpopulismi nišši, aga sotsiaaldemokraatidel oli riigikorralduse sisulisel tasakaalustamisel täiesti oluline osa. Et suured otsused ei oleks kõik paremale viltu.

Nüüd enam isegi ei üritata valitsuskoalitsioonis vasakpoolne olla. Õigupoolest on vanadest sotsiaaldemokraatidest ainult Eiki Nestor pildile jäänudki ja vaevalt et noored ja edukad nahamoondajad tsentrist väga selle vanamehe juttu kuulavad. Äti koht on ahju peal ja mida see riigikogu spiikri tegevpoliitikast isoleeritud ametikoht muud ikka on kui üks ahjupealne.

Nn tööhõivereformi realiseerumine praegusel kujul kergitab üliaktuaalseks küsimuse, keda ja mida siis ikkagi valitud rahvaesindajad ja nende palgatud ministrid esindavad. Tõsi, otsustajad peavad olema vabad oma veendumuste realiseerimisel, kui põhimõtteliselt on valituks osutumise eelduseks lubadused ja kavatsused. Mitteformaalselt esindab saadik ikka mingi ühiskonnagrupi huve. Nüüd kujunes välja nii, et huvide esindamise asemel asus otsustajaskond hoopis aktiivselt huvirühma soovidele vastu töötama.

Puuetega inimeste ja omastehooldajate esindusorganisatsioonid tegid kõik endast oleneva, et arusaam kehtivast olukorrast ja uute otsuste võimalikest tagajärgedest jõuaks igaüheni valitsuses ja riigikogus. Kasutati ära kõik demokraatlike protseduuride võimalused. Valitsuskoalitsiooni vintske vastupanu terve mõistuse häälele tekitas kui mitte muud, siis vähemasti tuhandeid esindusdemokraatia toimimises pettunuid.

Patroneeriv hoiak ja lõppsõnum huvirühmale oli selge: meie teame paremini, mis teile hea on. Huvirühma arvamused ei huvitanud juba ammu enam kedagi, silmakirjalikkuse tipuks lubati huvirühma esindajad isegi riigikokku kõnelema, kuid juba enne tehti neile ühemõtteliselt selgeks, et ehkki parlament arutab teemat riiklikult tähtsa küsimusena, on kõik juba koalitsioonis kokku lepitud ja mingit muutmist neis kokkulepetes ei tule.

Vähe sellest, et nii tehtud otsus on loll ja ebademokraatlik. See on ka poliittehnoloogiliselt – ja praegune poliitikute põlvkond peab ju end selle ala meistersportlasteks – lühinägelik või lausa saatuslik. Sotsiaaldemokraatidele. Nõrgemad ja kaitsetumad ei ole mitte nende elektoraadi ääreala, mida võib võtta või jätta, vaid tuumik. Nüüd otsustasid Tammsaare, Vilde ja Suitsu vaimsed pärijad oma elektoraadi tuumiku kandikul viia rahvuskonservatiividele (kristlikele demokraatidele), kelle arusaam nõrgemate aitamisest ja eestkostest on ju põhimõtteliselt teistsugune. Sisuliselt tähendas Reformierakonna reformiga nõustumine üürikese võimuloleku nimel sotsiaaldemokraatidele allakirjutamist iseenda surmaotsusele.

Vasakpoolne valija jääb muidugi alles ka pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid on siirdunud lõplikult ja täielikult väljaku teisele poolele, kus paremliberaalsete häälte pärast juba niikuinii võitleb Eesti poliitilise seisuse enamik. Ainult et sel valijal ei ole enam kedagi valida, sest liiga vähe on tal aega jäänud kohaneda uue tõega, et parem ongi vasak.