Mari Klein: mis toimub eesti kirjanduskultuuriga?

Mari Klein Foto: Õpetajate Leht

Täna kulmineerub rahvusraamatukogus kirjandusfoorumiga «Paabeli raamatukogu» iga-aastane jõulueelne sagimine, mille peategelasteks on enam kui 60 kirjastust, kes raamatulaadal oma värskeid vilju tutvustavad. Aga rahvusraamatukogu ei ole enam päris sama, mis veel mõne nädala eest, kirjutab Mari Klein Õpetajate Lehes.

Vähemalt mitte neile, kes austavad saksakeelset kultuuriruumi ning jälgivad hingevaluga, kuidas see tänapäeva angloamerikaniseeruvas ühiskonnas väljaspool oma keelekeskkonda üha enam unustusse vajub. Seepärast mõjub rahvusraamatukogu saksakeelsete saalide nn reorganiseerimine nagu jõhkrusfilmidest nähtud kaader, kus kuristiku servast ühe käega kinni hoidva kukkuja sõrmedele vajutatakse mõnuga saapakonts. Ja seda mitmeski mõttes, sest see mis sealt väljapoole paistab, on vaid jäämäe veepealne tipp. Lõhe on sügavamal, kui näib. Isegi kui saalid formaalselt alles jäävad, ei võeta koondamislehte tagasi neilt kolmelt pedagoogilt, kes on seal välja töötanud ja elus hoidnud tõlkevõistluse, teatripäeva, etlemiskonkursi, veebiviktoriini.

Nii mõnelegi ehk tuleb tänapäeval üllatusena, et saksa keele õpe Eesti koolides oli see, mille otsas rippus Nõukogude ajal lapsevanemate lootus päästa oma lapsed venestamisest. Vene keel oli meile tollal kohustuslik alates esimesest klassist. Vähestel oli õnn õppida alates esimesest klassist ka saksa keelt. Saksa keele süvaõppega koolidesse oli tollal, umbes 30 aastat tagasi tung, katsed ja konkurents. Mina sain esimese klassi katsetel varukohale, sest ei pidanud viisi – ei koputanud pliiatsiga vastu lauda rütmi õigesti. Õnneks mul vedas. Sain sisse ja olen näinud saksakeelset kultuuriruumi rohkem ja lähemalt kui paljud mu eakaaslased.

Kui lõin neil päevil suurte raamatupoodide veebiotsingusse sõnad «saksa keelest tõlkinud», sain ühest vastuseks «Ei leitud ühtegi» ja teisest «Teie otsingul ei olnud tulemust». Kui lõin sisse sõna «saksa», sain ühe tänavu ilmunud teose, keeleõppealase. Sellele järgnes mullu ilmunud raamat pealkirjaga «Saksamaa käib maha». Küllap ei märgi poed lihtsalt andmetesse või otsinguvõimalustesse tõlkeraamatu lähtekeelt, kuid ega saksakeelse ilukirjanduse tõlgete arvus viimastel aastatel midagi rõõmustavat ole. Valdavalt on see kõrgkultuuri või kultuuriajakirjanduse eralõbu. Rõõmustav on, et lastekirjanduses on olukord parem ning nii mitmedki tollased saksa keele (süva)õppijad seisavad nüüd selle keele säilimise eest ka eesti kultuuriruumis.

Teisalt pole rahvusraamatukogus toimuv aga kuigi erandlik, nagu näib. Ka kodumaised kirjanikud on viimasel ajal tublisti huviorbiidis, paraku mitte heas mõttes. Kui hiljuti tabas kultuuriüldsust ootamatult ja ebameeldivalt eesti kirjanike, eesotsas Tammsaarega, kasutamine poliitreklaamis, olid eriti nördinud kirjanike majamuuseumide juhid, kelle arvamust keegi ei küsinud.

Vähesed teavad aga, et kõik see, mis neist pealtnäha rahulikku elu elavatest muuseumidest väljapoole paistab ja millest kirjutatakse, on vaid suitsukate. Vargsele püüule ringi ja rihma muuseumide ning nende juhtide ümber koomale tõmmata. Tallinna kirjanike muuseumides on rasked ajad, mis võivad lõppeda fiaskoga, mida ei tahaks näha ühegi kirjandusklassiku silm. Pomm, mille otsas nad istuvad, on tiksunud juba mõnda aega. Poolteise aasta jooksul on koondatud kolm töökohta, lühendatud lahtiolekuaegu. Uuest aastast kärgatab järgmine pauk – mõlemast muuseumist kaob pool pedagoogikohta. Ajal, mil haridusprogrammid mõlemas muuseumis koguvad populaarsust ning neid on välja töötatud üha enam, tõelise innukuse ja uuenduslikkusega. Ajal, mil koolide huvi haridusprogrammide vastu üha kasvab ning kool otsib lahendusi õppetöö huvitavaks tegemiseks.

Tundub, nagu oleks keegi löönud kusagil hingekella kirjanduskultuurile ja kultuurkirjandusele. Kurb tõsiasi on aga see, et mõlemal eespool nimetatud juhul paistavad põõsa tagant turunduskõrvad, mille eesmärk on kasumit teenida ning mis nõuavad kultuurilt ja kirjanduselt iseenese äramajandamist. Nähes selle suutmatust, aga lasevad väärtpabereist volditud paberlaevukesed hooletult allavoolu, tajumata kultuuri kui konteksti.

Ajal, mil saksa keele õpetajad näevad tänapäeval ohtralt vaeva, et ingliskeelse meedia- ja PR-ruumi lämmatava hinguse käes süstida õpilastesse huvi germanistika vastu. Ajal, mil emakeeleõpetajad otsivad palehigis võimalusi, kuidas hoida lapsi raamatute juures ning tutvustada neile kirjandusklassikuid. Seega olgu võimuvõitluste ja sisetülidega kuidas on, aga taas kord on need, kes selle pärast lõpuks kõige enam kannatavad – lapsed, õpilased, meie tulevik.

Küllap on selliseid skandaale tarvis, et asjad muutuksid. Paremaks. Avatumaks. Avalikumaks. Paradoks seisneb aga selles, et skandaalide põhjus on tavaliselt vastupidine – asju püütakse ajada nii, et avalikkus teada ei saaks. Et need, kes teevad oma tööd hinge ja südamega ning seetõttu tülikaks muutuvad, saaks vaikselt kõrvaldatud.

Kahju, et aasta lõpus sellisel teemal kirjutama pidin. Tahtnuksin rääkida hoopis sellest, kui toredasti läheb meie lastekirjandusel. Aga see peab jälle ootama. Õnneks siiski mitte vaeslapsena.