Juhtkiri: ühistranspordi korraldus kui riigireformi lakmus

Karikatuur: Urmas Nemvalts Illustratsioon: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Ühistransport puudutab meid kõiki. Isegi neid inimesi, kes enamasti kasutavad liikumiseks punktist A punkti B isiklikku sõiduvahendit. Mõnikord on igaühel vaja takso võtta, kasutada bussi või rongi. Ühistransport peab olema võimalikult kiire ja mugav, peab toimima seal, kus vaja, olema taskukohane nii sõitjale kui korraldajale, kes kasutab maksumaksja raha.

Uuelt ühistranspordiseaduselt ei saa oodata muud kui valdkonna senisest paremat korraldamist, kitsaskohtade kõrvaldamist, õigusruumi ajakohastamist. Eelnõu läbis eile riigikogus esimese lugemise ning tõenäoliselt kuuleme sel teemal veel asjalikumat arutelu, sest praeguse seisuga pole vähemasti kõigile küsimustele antud üheseid ja ammendavaid vastuseid. Ja jutt on siinkohal suurest pildist, mitte väiksematest nüanssidest, nagu näiteks taksoteenus või juriidilised vastuolud praeguses seaduses, millele on viidanud ka õiguskantsler.

Eelnõu seletuskiri ja ka eile riigikogu kõnepuldist seda tutvustanud majanduskomisjoni esimees Arto Aas lubavad, et uus seadus aitab nii ühistranspordi korralduse kui ka selle rahastamise mudelid tegeliku elu ja väljakujunenud praktikatega paremini kooskõlla viia. Eelnõu järgi on ühistransporti kavandavad ja korraldavad asutused valla- ja linnavolikogu, valla- ja linnavalitsus, maavalitsus, maanteeamet, majandusministeerium ning vabariigi valitsus. Kaasata võib omavalitsusüksuste liite, vedajaid ja vedajate ühendusi. Mitmekesiste võimaluste loomine on tore, ent samal ajal pole siiski selge, kas ja kuidas süvenev paindlikkus valdkonna edendamisele kaasa aitab.

Juba neli aastat tagasi näitasid Tartu Ülikooli teadlased siseministeeriumi tellimusel läbi viidud uuringus, kuidas Eestis kasvab inimeste liikuvus ja omavalitsuste piire ületav pendelränne. See tuleneb mobiilsemast ühiskonnast, muutustest hõives ja eeslinnastumisest. Juba aastal 2010 tegutses töö või hariduse valdkonnas väljaspool oma elukoha omavalitsust üle 380 000 inimese.

See, kuidas riik ja omavalitsused suudavad muutunud oludes ühistransporti kavandada, on märgiline. Eesti Koostöö Kogu esitletud riigipidamise kava räägib avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisest – seda pole võimalik saavutada koostööta. Ühistranspordiseadus muudab vahest mõne senise skeemi legaalseks, ent mõneski kohas, kus saaks ja võiks avalikes huvides teha koostööd, ei teki seda ka seaduse jõustumisel.

Ilmselt on uut seadust vaja. Ent veel parem kui just selle eelnõu menetlemine paneks rahvaesindajaid mõtlema Eesti riigihaldusest laiemalt. Sest muutuste kontekstis ei räägi me homsest, vaid tänasest päevast.