Marge Tubalkain: kas kink näitab hoolivust?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutasin hiljuti artiklit jõuluostudest («Kaupmehed on jõulumüügi suhtes optimistlikud», PM 4.12.14) ning ühe kaupluse kinginimekirjast selgus, et ostetakse väga turvalisi asju.
Naisele pesu või parfüüm. Mehele sviiter, kindad või sokid. Lastele parajasti moes olev mänguasi. Riiulitelt kaovad ka tekid ja voodipesu. Nimekiri on üsna muutumatu igal aastal.
Viskasin sel teemal ka armsamale nalja, öeldes, et ma kingin tallegi sokid, sest ma ikka väga armastan teda. «Mõte on see, mis loeb,» vastas ta leplikult. On. Aga kas selle mõtte väljendamise nimel ei võiks pisut enam vaeva näha?
Tundub, et jõulud on kahetine aeg – ühest küljest justkui jõuluootus ning teiselt poolt kingituste ja meelespidamise pinge. Kingitus on vahend ütlemaks, et sa oled mul meeles, ning on teatud mõttes ka altruistlik tegu – teise heaolu eest hoolitsemine. Küll aga väljendatakse seda väga mugaval moel – mis oskust ikka nõuab sviitri või tekikoti ostmine. Eriti kurb tundub olevat see, kui kingi saaja teab täpselt, mida ta saab, sest ta on soovi ette andnud. Kingi andja on justkui lihtne käsutäitja, mitte üllataja.
Ent uuringud väidavad vastupidist. Nii avaldas psühholoogiaajakiri Journal of Experimental Social Psychology mõni aasta tagasi kokkuvõtte viiest katsest, mis kõik keskendusid sellele, kas kingi saaja hindab rohkem üllatust või midagi, mida ta on endale palunud. Tulemused näitasid, et kingi saajad hindasid palutud asju kõrgemalt ning kinkijat hoolivamaks kui need, kes said üllatuse. Kinkija seisukohalt oli asi vastupidine – ta hindas end hoolivamaks juhul, kui ta tegi üllatuse, mitte ei ostnud varem palutud asja. Seega ei pruugi hooliv kinkimine olla nii väga hooliv, kui see tähendab teise soovile vastupidise tegemist.
See ei tähenda, et sa peaksid kotti panema mingi põtradega sviitri, sest «külma ilmaga läheb vaja». Või parfüümi, mis on nagunii riski peale minek, kui sa saaja eelistusi ei tunne. Vaid tehagi hästi läbi mõeldud vajalik asi, mis ei jää kasutult riiulile tolmu koguma. Aga praktilise meelelaadiga inimesele pole ka mõtet kinkida näiteks pudelit, milles sisalduvad joogi asemel heade soovidega sedelid.
Ja mõtle hetk sellele, mida sa kingituseks tahad. Ja mida sa saanud oled? Ning kui sinna mahub omajagu pettumust või ükskõiksust tekitanud asju, siis – kui teised ei suuda sulle täiuslikku kingitust välja mõelda, miks sa eeldad, et sa seda teiste jaoks suudad?
Võib-olla ongi kõige mõistlikum ühe hiljuti kohatud tüdruku lähenemine: «Ma ei tähista jõule. Teen kingitusi siis, kui mul on midagi kinkida.»