Priit Pullerits: kurnav puhkus

Priit Pullerits. Foto: .

Mu isa, keemiaõppejõud, käis hiljuti Pariisis. Läks Pompidou keskuse juures tänavakohvikusse, kus tellis muu seas pudeli vett. Kolmandiku liitrit. Kui selgus, et pudel maksis neli eurot, 62 krooni, küsis ta ettekandjalt, miks nii palju. «Meil on kõik suurepärane!» vastas ettekandja. Mu isa, istudes kohviku lihtlabasel tsinkplekist toolil, mida kattis suvaline narts, nentis endamisi: suurepärasusest on siin kõik küll väga kaugel.

Küllap tahate siia otsa hüüatada, et see pole veel midagi hullu. Et teilt on küsitud suurtes linnades kahe jahtunud kohvilonksu ja kuivanud õunastruudli viilu eest koguni kümme eurot, jne, jne. Aga kui te sellest veel oma järeldust pole teinud, siis lubage aidata: inimesed, pole midagi hullemat ja arulagedamat kui veeta üürike suvepuhkus linnades.

Ometi paljud seda teevad. Mis siis, et Estravelleri reisiajakiri manitses juba suve hakul: «Kui puhkus tulemas, siis inimesed teevad reisi mõnda linna, kust tavaliselt naastakse rahatult ja üldse mitte puhanult.» Tuleb tuttav ette, eks ole?

Pariis on küll erinev Prahast ja London Lissabonist, aga laias laastus on kõik linnad ühesugused. Asfalt. Betoon. Klaas. Närviline liiklus. Ummikud. Inimesed üksteisel seljas. Arusaadav, miks linlased kõikjal nädalavahetusel linnast pagevad. Stress ju. Ja nüüd lähete teie linna puhkama?!
Aastaid tagasi jooksis telereklaam, kus Kõrvitsate dünastia liige kiitis, et noorus on tore aeg – seikled hotellides. Seikled hotellides?! Kõik hotellid on põhimõtteliselt samasugused. Ja need, mis on erilised – neisse pole keskmisel eestlasel asja.

Parkimine on linnas lõputu peavalu. Sõitsin suvel Aadria mere ääres teosammul läbi Pärnu-suuruse Šibeniku, sõitsin koguni kaks korda, aga ei leidnud ainsatki vaba kohta tänava ääres ega parklates. Paar aastat tagasi juhtus sama ühes Saksa linnas. Millises, seda enam ei mäleta. Ja mis vahet seal ongi. Linn on lihtsalt linn. Linna eesmärk pole suvel muud kui turistilt raha röövida. Mu vanemad käisid just Rootsis. Seal küsiti pitsa pooleks lõikamise eest 20 kohalikku krooni. Kaks eurot ühe lõike eest!

Mis seal salata, sai endalgi suvel Horvaatias linnades käidud. Ent parimad hetked olid siis nood, kui tõmbusin omaette, võtsin kätte looduskirjaniku Edward Abbey klassikalise teose «Desert Solitaire» («Kõrbeüksindus») ning rändasin mõtteis Metsikusse Läände Colorado platoole.

Inimesed, unustage linnad, puhake looduses! Sealsamas Colorado platool looduskaar­te rahvuspargis, kus Abbey tegutses kunagi pargivahina, jagub vabadust ja seiklust lõputult. Ja vett, mis võiks olematu asustusega kandis olla kullahinnaga, saab täiesti tasuta. Võta kaevust, kui palju tahad. Null senti. Ning loodus, uskuge, on seal suurepärane. Loodus on üldse fan-tas-ti-li-ne!