Siim Veskimees: elu võimalikkusest Euroopa tagahoovis

Siim Veskimees. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti vajab uue arengusüsti saamiseks uusi, isegi pisut pööraseid ideid ning siis nende teoks tegemist, olgu tegu siis tuumaelektrijaama või aatomiuuringute keskusega.

Rängas võitluses saavutatud iseseisvus

George Orwelli romaanis «1984» tegeles partei sõnavara vähendamisega. Palju oleneb ju sellest, kuidas asju nimetada, ja eesmärk oli vähendada sõnavara määrani, et Suurt Venda tegelikult kritiseerida ei saagi (või ainult kõige primitiivsemal tasemel, á la «Suur Vend on ebahea»).

Oleme harjunud uhked olema, et võitlesime endale veerand sajandi eest taas kätte iseseisvuse. Mis seal salata, ka mulle meeldib mõelda end tagasi tollesse imelisse aastasse 1988, kui lõõritasime sinimustvalgete lippude all ja julgemad õlitasid Teise maailmasõja aegseid tukke.

Ainult et nagu Murphy seadus ütleb: «Te olete end liiga tõsiselt võtnud!» Kõik liiduvabariigid iseseisvusid pärast Nõukogude Liidu lagunemist, isegi need Kasahstanid ja Kõrgõzstanid. Mingisugusestki iseseisvusest poleks tol hetkel, vastupidi, pääsugi olnud.

Seega küsimus polegi iseseisvuses kui sellises, vaid kas oskame sellega midagi mõistlikku peale hakata.

Rahvas võimutseb ja see on tõsiasi...

Räägitakse, et demokraatiast paremat valitsemisviisi ei ole. Kui vaadata, mis toimub ebademokraatlikes riikides, võib selle väite isegi õigeks tunnistada, ent samas ei tohi unustada üht vaimse tegevuse alusreeglit – järeldus on tihti see koht, kus te väsisite mõtlemast.

Demokraatia ja demokraatia vahel on vahe, meie oma on pigem tsirkus, kus klounid valetamises võistlevad, et saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. See pole demokraatia olemuslik häda, demokraatia töötab väga hästi riikides, kus on tugev, haritud ja vastutustundlik kodanikuühiskond. Asi läheb hapuks seal, kus keskmine valija on – ütleme viisakalt – väga ökonoomse ajutegevusega. Kui oleks võimalik end oma rahvast distantseerida, võiks leida isegi omalaadset rõlget hasarti jälgimises, kui lühikese mäluga ja kergesti lollitatav on Eesti keskmine valija. Kleebid kõik postiotsad lõustu täis, ajad mingit reaalsusega haakumatut möga, väidad, et teised on veel hullemad, ja ta hääletab sinu poolt.

Trikk on selles, et propagandat peab olema nii palju, et see summutab mõistuse hääle. Kui tavaliselt on see üsna kulukas, siis – nagu vanas anekdoodis, et eestlane muretseb ise köie, millega ta üles puuakse – meie maksame kaelakallatava solgi ise kinni. Eestis maksab ühe valija hääl 6 korda rohkem kui näiteks Saksamaal ja selle raha eest ei saa maksumaksja suurt muud, kui valimiste eel iga reklaamipausi ajal neidsamu valetamises võistlevaid kloune telekast vaadata. Ega keegi ju enam ei mäleta, et pidime viie rikkama riigi hulka jõudma? Noh, jõudsime kolme vaesema hulka ja lubajad räägivad, et kindlalt edasi. Kuhu? Euroopa kontekstis põhi juba paistab, allpool terendab Sierra Leone. Aga lubajad korjavad ikka vähemalt veerandi häältest. Masendav.

Mis see siis on? Sügav siiras usaldus? Põhimõttekindlus? Ilma irooniata – kiiduväärsed omadused. Aga millega see usaldus ära on teenitud ja mis küll need põhimõtted võiksid olla? Ei asi pole ainult üheks reformivaenulikumaks jõuks osutunud reformarites, kelle ainus reaalne mõte on võimulpüsimine. Kui vaadata nõukanostalgilisi kesikuid, hambutuid ja teovõimetuseni poliitkorrektseid sotse, üldse mitte midagi konstruktiivset pakkuvaid rohelisi, tagurlikes unelmates elavaid konservatiive ja... eee, mis üldse võiks olla IRLi eksisteerimise mõte? Jah, nutt tuleb peale.

Halvad valikud

Kuulge, eestlased pole kindlasti kõige võimatumalt totter rahvas. Muidu oleksime ammu-ammu maamunalt kadunud. Ka meie praegused hädad pole midagi meile ainuomast, sama nukker hääbumismeeleolu koos sujuvalt püsivaks täpeks üle läinud masuga valitseb kogu Ida-Euroopas. Mõnd asja teadsime hästi ja sellega saime suurepäraselt hakkama – tahtsime kaitset Venemaa vastu ja osaks Euroopast, kuhu kultuuriliselt kuulume.

Aga nüüd tuleb lõpetada eneseimetlemine, käed sealtsamusest välja võtta ja mõtlema hakata. See, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi, senisel rajal jätkamine viib kindalt väljasuremise suunas.

Kuigi sellest on palju juttu olnud, tuleb alustada meie geopoliitilisest asendist.

«Varastavad...»

Nii ütles Aleksandr Solženitsen, kui tal paluti ühe sõnaga iseloomustada Venemaad. Meil ei olnud taasiseseisvumisel pealehakkamist kõik endised kommunistid paariaks kuulutada; tõepoolest, osa neist töötas (vähemalt pealtnäha) taasiseseisvumise nimel ja nii see läks. Kaks põlvkonda vargakoolitust aga jätab oma jälje ja piirduks siis asi nendega! Nüüd kasvab parteide noorteorganisatsioonides uus ports jõletisi, keda hellitlevalt broileriteks nimetatakse ja kellele varastamine, altkäemaksud, võltsimine ja pidev sihipärane valetamine on nii igapäevane, et nad enamasti ei saa arugi, et midagi võiks valesti olla.

Muidugi on sellised hinnangud emotsionaalsed, kuid meil ei ole kapitaliste (kellel on lisaks ettevõtte juhtimise võimele ka eetika ja laiem perspektiiv), on ainult koperativtšikud. Meil ei ole riigimehi, on ainult poliitikud (ühed mõtlevad põlvkondade kontekstis, teised järgmistest valimistest). Ja meil ei ole visionääre (esoteerika ja new age'iga lolle lüpsvad põhulõuad ei loe).

Ja selles kõiges, muide, ei ole süüdi ka ainult vene aeg, kuigi see moonaklikkusele vindi peale keeras – Euroliit, las lohiseb, võiks uues ajas ümber sõnastada esiisade tarkuse.

Teisel pool merd

Meie õnn ja õnnetus on, et meie naabriteks ja eeskujudeks on maailma tippu kuuluva elatustasemega ning paljude sajandite pikkuse ühiselu traditsioonidega Põhjamaad. Rootslastel oli selline mees nagu Engelbrekt Engelbrektsson (1390ndad – 1436), talupoegade ja kaevurite ülestõusu juht, kes nimetati rikshövitsmaniks (sisuliselt armee kõrgeimaks ülemjuhatajaks) Arboga Riksdagi (Riigipäeva) poolt 1435. Siis said talupojad ja kaevurid (muidugi piiratud) hääleõiguse, mida nad pole enam kunagi kaotanud. Kuus sajandit... Neid sajandeid meil ei ole. Eestis on hakanud tekkima kodanikuühiskond, ent kui me nüüd turbomeetodil ei õpi ära, mida päriselt tähendab rahvusriiki pidada, jõuame ammu enne välja surra. Olgem realistid – kümnendi võib «järele õppida» aastaga, sajandi kümne aastaga, palju kiiremini aga ei õnnestu.

Oleme ainult maksukoormuses suutnud Põhjamaadele järele jõuda ja ajades taga nüri tarbimisega mõõdetavat elatustaset («viie rikkama riigi hulka»), saavutanud eeskujudele täiesti vastupidise suhtumise inimestesse. Oleme loonud trahviriigi, mis ahjualusena laua tühjaks sööb, vähe vastu andes. Okupatsiooniaja traditsioone jätkates nõuab seltsimees riigilt hüvesid, soovitama omakorda midagi vastu anda. Oleme loonud õhkkonna, kus inimene ei tunne end hinnatuna, kus inimene ja riik teineteist igal sammul p***e saadavad.

Paljud Põhjamaade kodanikud saavad väga vihaseks, kui Eesti tahab end nende hulka lugeda. Rootsit üsna hästi tundva inimesena saan ma neist aru – vaadake, eks neil ole omad probleemid, nii majanduslikud (kergelt üle jõu elamine) kui ühiskondlikud (näiteks liiga vaba immigratsiooni tekitatud), ent neil on ikkagi tugev, vastutustunde ja visiooniga eliit, mida meil ei ole.

Vabandan, kui see tundub lahmimisena, loomulikult pole ükski asi mustvalge. Ent püüdkem aru saada, miks paljud skandinaavlased tunnevad teesklematut õudu mõtte eest, et Eesti võiks nende hulka kuuluda. Nad elavad riigis, mis puutub inimese ellu nii palju kui vajalik, kuid nii vähe kui võimalik. Kus inimene tunneb, et riik ei jälgi teda paranoilise järjepidevusega ega taluta teda käekõrval, kuid on tema jaoks olemas, et lahendada ajutise või püsivama iseloomuga muresid. Kus on kogukond, mis tunneb inimest kõige paremini, omab elulähedast infot ja tagasisidet. Kus on loomulikult omad hädad, sest igal pool on inimesi, kes süsteemi kurjasti ära kasutavad, ja alati ei lähe kõik nii, nagu plaanitud. Alati on rahulolematuid ja mõtteid, mis töötavad vaid paberil, ent inimesel on alati võimalus enda eest kõneleda ja vastutada oma käekäigu eest. Lisaks on tal kindlusetunne, et teda kuulda võetakse ja kunagi päris hätta ei jäeta.

Teate, see on päriselt nii ja kahjuks ei saa paljud lugejad arugi, mida ma kirjutan. Või ei usu. Ja kui tohib korraks oma isikut asjasse segada, tunnistan, et selles on teatud kibedust – pärast mõnd aastat õppimist ja töötamist Rootsis tulin 90ndate alguses Eestisse tagasi midagi põhimõtteliselt sarnast üles ehitama. Asi ei ole elatustasemes, mis sest, et kui oleksin Rootsi jäänud, elaksin loomulikult määratult paremini ja vanaduspäevadki oleks kindlustatud. Rootsis ei ole praegu vast parimad ajad, ent vaatamata kõigile hädadele on sealses ühiskonnas hulgaliselt järgimisväärset. Paljud asjad on Põhjamaades kaugel ideaalsest (ja ma ei mõtle ainult seda, et seal on pime, igav, külm ja kallis elada...), kuid ometi väidan tõsimeeli, et midagi paremat pole inimkonnal kah ette näidata.

Kõik algab signaalist, mille juhid rahvale saadavad. Ja vastupidi

Üsna palju on uuritud, miks riigid arenevad erineva kiirusega ja miks näiteks 50 aastat tagasi võrreldavalt tasemelt alustanud on täna nii erinevad. Millega Eesti alustas? 10 miljoni dollari «kaotamisega», siis VEB-fondi jama ja kirsiks tordil Avo Viiol. Mis meil täna on? Palgatöölised, kes palgaga välja ei tule; ettevõtjad, kes iga päev hirmuga ootavad, millise alatu seadusenõksuga neid riigieelarve lappimiseks veel pügama hakatakse; kiiresti vähenev rahvaarv, kümned tuhanded lapsed alla vaesuspiiri ja valitsus, mis üritab endale ja teistele särasilmselt valetada, et kõik on korras; teovõimetuseni bürokratiseerunud ministeeriumid, ülbed ametnikud ja suurematele ettevõtetele normiks muutunud võimuerakondadele makstav katuseraha, et see punt sind ära ei kägistaks.

Andkem endale lõpuks ausalt aru oma positsioonist maailmas! Endine Nõukogude impeeriumi tükike, mida valitsevad endised kommunistid, kelle jaoks enamik läänelikest väärtustest on vaid sõnakõlks. Venemaa külje all kükitav pisiriik, mis on nii raudteede kui energiasüsteemide osas ikka veel sellest täielikult sõltuv ja kuhu okupatsiooniaastatel siirati nii palju migrante, et pealinnas on võimul viies kolonn. Ühesõnaga, viletsa stardipositsiooniga potentsiaalne probleemidepesa, vast ehk mitte hullem endise Jugoslaavia tükkidest, ent igal juhul risk ELi ja NATO jaoks.

Olgu, meil on suhteliselt puhas loodus (tänu hõredale asustustusele) ja suhteliselt haritud teotahtelised inimesed (kõik ei ole veel lahkunud).

Aga me ei suuda Eestist isegi viisaka personaliga rahvusparki teha, kui keskmine valija suhtub asjasse, et mis siis, et nad on korduvalt vahele jäänud korruptandid, kes ühtki lubadust ei täida, vaata, kui ilusa pastaka nad andsid.

Me peame end taas leidma ja ajavoolus mõtestama

Me peame oma riigi ise uuesti altpoolt üles ehitama. Tegelikult arenes Eesti 90ndatel pöörase kiirusega, enne kui «õigel teel» olijad tegid meile Sussaninit – juhtisid väikese stagnaaja sohu. Sajandivahetusel oli ju majandus, armee, piirivalve, politsei, maapiirkonnad – üldse kõik paremas seisus või vähemalt liikusid sinnapoole. (Kui keegi vaielda tahab, tõestan heameelega.)  

Võib-olla oli tulevikušokk vältimatu? Võib-olla oli vaja karmi õppetundi, et kuigi kommunistid kommunismi kohta valetasid, rääkisid nad kapitalismist tõtt? Võib-olla oli meil vaja valusalt läbi tunnetada, et kui me kõik jookseme võitma nagu eesel, kes kepi otsa riputatud porgandit taga ajab, lakkab eestlus kui selline lihtsalt olemast?

Probleemi mõistmist takistab taas sihilikult ebaadekvaatseks vormitud mõistesüsteem. Asi ei ole selles nn vasak-paremskaalas, kogukonna-korporatsiooni telg on sellega risti (st üks ei sõltu otseselt teisest). Kogukond annab inimesele turvatunde. Kogukond ei tähenda ei veresugulasi ega lähestikku elavaid inimesi, see tähendab (tihti väga hajusat) gruppi, mille liikmed vastutavad üksteise hea käekäigu eest. Korporatiivset maailma iseloomustab vertikaalne võimusüsteem. Ka see hoolitseb oma liikmete eest, kuid suuresti läbi piirangute ja selge vahetegemise omade ja võõraste vahel. Korporatiivne juhtimine on palju efektiivsem, kuid teatud mõttes see parasiteerib kogukonna peal. See on jällegi pikem jutt, mis antud artiklisse ei mahu, kuid lühidalt on selline vastandumine lääne kultuuris sees linnade arengust alates – linnades toimus tehniline progress, ent inimesed sündisid maal. Tsunftid viisid elu edasi, kuid alati, läbi kogu ajaloo pole linnad suutnud end taastoota.

Vaadake, 21. sajandil ei saa kogukond enam tähendada ei küla ega kolhoosi (mis sest, et ühistegevus on asi, mis tuleb meil uuesti ära õppida). See tähendab kõige laiemalt sellise eluviisi soosimist, mis loob turvatunde. Esimene samm selles suunas oleks «tsunftiseaduste», ebaõiglaste piirangute tühistamine – näiteks kommertspankadele on antud ühistupankade ees eelised paari tosina seadusenöögiga, alates intresside maksustamisest ja riigi ning omavalitsuste arvelduste keelust; teiselt alalt näiteks sobib ka see nn nelja kraanikausi seadus ja nii võib lõpmatuseni jätkata.

Ega see looduslähedus (mahepõllumajandus, maheturism, terve riik kui üks suur hõredalt asustatud muuseum etc) nii halb olegi, kui eeldada, et EL ja NATO meid kaitsevad. Mina, kes ma kõige parema meelega töötaksin, ütleme, ESAs, sellises Eestis muidugi elada ei tahaks ja seepärast pakun välja teistsuguse visiooni, mis kombineerib kodanikuühiskonda kõrgtehnoloogiaga.

Olen juba varem põhjendanud, miks Eesti vajab tuumaelektrijaama ja aatomiuuringute keskust – kodukulude kasv töötab samamoodi kui alkoholiaktsiis: alkoholi hinna tõustes hakkab rahvas vähem jooma, elamiskulude tõustes vähem elama. Et siin laiuskraadil inimväärselt elada, peab energia olema nii odav, et kodu kütmine pole argument. Olgu, võib-olla isegi õnnestub suurem osa kodus vajalikust energiast ise toota, aga mõtleks korraks järele, miks omal ajal arenesid energiavõrgud – sest nii on otstarbekam ja mingit vähegi nimetamisväärset tööstust tuule ja päikesega üleval ei pea.

Muidugi tuleb elustada vahepeal juba pisut haisema läinud tiiger, lüüa laiali kafkalikeks postijaamadeks muutunud ministeeriumite IT-asutused ja mitte järgmise õnnestunud lahendusega «skaipi teha» – paar tüüpi said natuke pappi, üldiselt aga jäi Eestile kaasaelamisrõõm.

Sama kehtib peaaegu igal alal – tuleb võtta uued, isegi pisut pöörased ideed ja neist midagi teha. Meil on inimesi, kes sellega tegeleda tahavad ja ka hakkama saavad. Meil on vaja valitsust, kes tagab, et siin oleks nüüd ja tulevikus turvaline olla. Meie oma valitsust – aktiivsete, teadlike ja poliitikast huvitatud tegusate inimeste esindust.