Juhtkiri: taat ja telekanal

Foto: Urmas Nemvalts

Kui võtta üldistavalt kokku argumendid, mis plaanitava uue venekeelse telekanali kriitikaks kõlanud on, siis on need sellised: me oleme sellega lootusetult hiljaks jäänud ning ju ei tule sellest ka midagi välja. Seega pole justkui mõtet panna projekti alla suurt hulka raha – sest teletegemine on alati kallis lõbu –, vaid seda oleks mõistlikum kasutada muudeks, hädapärasemateks asjadeks.

Mõlemad on head ja käepärased argumendid: need sobivad hästi mis tahes projekti juba ette mõttetuks kuulutamiseks. Ja samal põhjusel on need ühtlasi ka valed – või vähemalt ennatlikud.

Telekanalit ei saa teha või tegemata jätta seetõttu, et kellelegi tundub nii. Selleks on vaja teadmist, millel otsus põhineb.

Rääkides arusaamast, nagu oleks riik venekeelse kanali loomisega hiljaks jäänud, on see osaliselt õige, kuid see ei tähenda, et uue kanali loomine poleks õigustatud. Peamine probleem, mis selle sündimist (või kestmist – oleneb, kas olla seda meelt, et ETV 2 sai loodud venekeelseks kanaliks või mitte) takistab, on poliitiliste huvide ja ühiskondlike huvide segamini ajamine. Poliitilises mõttes on tegu olnud tulekustutamisega, kus iga kriisi järel tõuseb küsimus tulejutiga sabas päevakorda, kuid kukub kriisi möödudes taas sinna vähem oluliste asjade kuhja. Kui läheneda ka sel korral küsimusele poliitiliselt, sõltub selle venekeelse kanali päevakorral olek Ukraina kriisi ja Vene infosõja kestvusest, st neist elementidest, mis kuidagi meie kontrollile ei allu. Loota, et väliste ja ebakindlate tingimuste puhul saaks sündida midagi kestvat ja olulist, on üsna kummaline.

Samas, kui telekanalit vaadata mitte poliitilise, vaid ühiskondliku projektina, milles riik täidab oma kohust pakkuda eri inimgruppidele telekanali näol ühist suhtlemiskeskkonda, kust alguse saanud teemad sotsiaalvõrgustikes seda keskkonda edasi loovad, on see riigi sisemisest vajadusest tulenev teema. Ning see oleks juba palju stabiilsem ja kindlam alus, millele telekanalit rajama hakata.

Teine argument, mis puudutab seda, et nagunii ei tule midagi välja, on veidi eelmisega seotud. Mille järgi mõõdetakse, kas projekt on õnnestunud või mitte? On selge, et muutused ühiskonnas sünnivad väga pika aja jooksul. Riik peab tegema plaane mitte paari-, vaid paarikümneaastase perspektiiviga. Nii on ka telekanali puhul.

Kujundlikult rääkides on see nii nagu Lev Tolstoi loos taadist, kes istutas õunapuid, ehkki teadis, et ise ta nende vilju maitsta ei saa – oluline on see, et teised saavad, ja selleks peab ju keegi puud kasvama panema. Muidugi, kriitikud ütlesid, et taadi enese jaoks on nagunii juba liiga hilja, ehk ka seda, et nagunii see ei õnnestu, ja üldse, rahaga oleks targematki teha. Aga taat ikka istutas.

Toda taadi-mõtlemist oleks loodava telekanali puhul pisut rohkem vaja.