8. detsember 2014, 11:35
Mart Luik: Reformierakond 2.0
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siim Kallas ei tunne enda asutatud erakonda ära. Põhjusega. «Abirahad ja ümberjagamine ei tee kedagi rikkamaks,» meenutab erakonna auesimees liberaalse maailmavaate alustõde. Tema parteikaaslased enam nii ei arva. «Raha jagamine teeb meid tuhandete häälte võrra rikkamaks,» mõtlevad tänased Reformierakonna otsustajad ja neil on õigus. Kallas möönab ju isegi – poliittehnoloogidena on see vabariigi parim tiim.
Need olid vist koonderakondlased, kes 1990ndatel üritasid Kallase parteile kleepida külge «luuser-orava» kuvandit. Mingi aja see isegi kehtis. Erakonnal oli selge maailmavaade, palju häid ideid ja tublid liikmed. Aga oravad ei suutnud võimule tõusta, et hakata oma plaane ellu viima. Nüüd on olukord vastupidine. Erakond on (isegi liiga) kaua võimul püsinud, aga ideid ja riigimehelikkust napib. Ja hoopiski on ununemas need algsed ideed, mille nimel poliitikasse tuldi. Ehk nagu Rein Lang tabavalt kirjutas: nii see on (kui teile nii näib). Näiliselt liberaalne ja oma nime õigustav. Tegelikkuses läheb ainult korda «õigesse kasti» tehtud linnuke valimissedelil.
Pole kahtlustki, et möödunud nädalal välja käidud 300-eurone lapsetoetuse lubadus toob oravatele tuhandeid lisahääli. Seni hullutati valijaid paarikümneeuroste lubadustega, aga nüüd pandi rahapatakas lauale – maa tuleb täita lastega! Ei hakka siin lahkama ettepaneku plusse ja miinuseid. Eesti tühjeneb inimestest ja kuidagi tuleb sellele vastu astuda. Selles valguses tundub hea mõte, aga ...
Ma meenutan lugejale sellesama erakonna endise juhi Andrus Ansipi sõnu, kes võrdles ühetasaseid toetusi lennukilt raha külvamisega. «Toetust tuleb maksta vajaduspõhiselt ehk neile, kellel seda tegelikult vaja on,» oli reformierakondlaste mantraks veel sel kevadel. Niipalju siis põhimõtetest.
Kui meil nüüd liberaalset maailmavaadet evivat, tegelikke reforme ellu viivat, erainitsiatiivi toetavat, majanduse konkurentsivõimet oluliseks pidavat parteid enam parlamendis pole – kas oleks aeg siis sellise uue erakonna tekkeks? Reformierakond 2.0, moodsamas kuues, aga sisus sama, mis sündis 1994. aastal.
Eestile oluliste reformide läbi viimiseks koguneb palju huvitavad mõtteid. Tööandjad, Eesti Koostöö Kogu, riigikontroll, Jüri Raidla, Indrek Neivelt – diskussioon on elav ja uusi osalisi aiva lisandub. Aga peaküsimus on vastuseta: kes saab valijalt mandaadi, et need reformid tegelikult ellu viia? Ja miks peakski? Tasuta kõrgharidus ja pirakas lapsetoetus on ju hääd asjad...