Juhtkiri: riigi kinnisvara vajab inventuuri
8. detsember 2014, 11:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinnisvaraga seotud küsimustega puutub kokku iga inimene. Kõigepealt elamispind. Osta või üürida? Eramaja või korter? Keskusesse, äärelinna või maale? Ja nii edasi. Lisaks tuleb otsustada, kuidas hallata näiteks talle pärandatud kõikvõimalikke kinnisvaraobjekte maatükkidest hooneteni. Muidugi teeme seejuures emotsionaalseid otsuseid, kuid kalkuleerimine on hädavajalik. Pole ju mõtet lasta metsal mädaneda või üritada, hambad ristis, üleval pidada ülejõukäivalt suurt maja.
Laias laastus samasuguste valikute ees seisavad ka ettevõtted ning riik ja kohalikud omavalitsused. Efektiivsuse osakaal on siin muidugi tunduvalt suurem, kuigi emotsionaalsuse komponent (töökoha asukoht, töökeskkond jne) kindlasti päriselt ei puudu. Kinnisvara puudutavad otsused tuleb teha pikka perspektiivi silmas pidades, sest pidev ühest kohast teise kolimine ei tule kõne alla ei eraisikul, ettevõttel ega ametiasutusel. Lihtsalt öeldes see halvab töö ja elu.
Riigikontroll teeb põhjaliku auditi riigi kinnisvarast, mis peaks valmima tuleva aasta lõpuks. Otsitakse vastuseid küsimustele, kas riigi kinnisvara haldamine on muutunud kulutõhusamaks, kas riik on saanud tsentraalse ja adekvaatse ülevaate riigile kuuluvast kinnisvarast ja selle olukorrast, kas riigile ebavajalikku vara on majandatud heaperemehelikult.
Tänases Postimehes avaldatud ülevaade kinnitab, et sellist analüüsi on hädasti vaja. 2001. aastal tegi valitsus otsuse Riigi Kinnisvara AS (RKAS) loomisest. Eesmärk oli koondada riigile kuuluva ettevõtte alla (sajaprotsendiline aktsiate valitseja rahandusministeerium) kogu riigi kinnisvara arendus ja hooldus, sooviga «tagada säästliku ja efektiivse kinnisvara alase teenuse osutamine riigivõimu teostajaile». Paljuski on see jäänud ilusateks sõnadeks.
RKASi loomisega oli seotud mitmesuguseid hirme, näiteks et võimas riigifirma hakkab moonutama vaba kinnisvaraturgu. Praegu näib keskne probleem olevat siiski selles, et riigil ei ole ikka veel täit ülevaadet kasutatava pinna suurusest, kulust ja sellel töötavate ametnike arvust. RKASile on üle antud vähem kui kolmandik algsest kinnisvarast, vaid tühjana seisnud vara osas on eesmärk täidetud. Sisuliselt töötab riigi loodud meede niisiis vaid osalise koormusega ning seetõttu pole praegu ka õige valitud suunda kiirkorras valeks kuulutama hakata.
Riigi asjaajamist peaks igas valdkonnas iseloomustama läbipaistvus ja kuluefektiivsus. Samal ajal kui Eesti müüb end nüüd ka e-residentide kaudu maailmas kui tänapäevast mudelriiki, ei tohiks olla võimalik, et kinnisvara haldamises ja rahastamises valitseb leebelt öeldes kaos. Kõige esimeses järjekorras tuleks aga üks-üheselt selgeks teha, mis meil üldse on ja mida meil pole. Kuni lähteandmed on segased, pole võimalik teha kvaliteetseid, edasiviivaid otsuseid.