Juhtkiri: vabaduse püha

Foto: Urmas Nemvalts

Taasiseseisvumispäev ootab endiselt rituaalset sisustamist

Homse taasiseseisvumispäeva tähistamiseks pole veel kujunenud sama kindlat stsenaariumi nagu Eesti Vabariigi sünnipäeval 24. veebruaril. Põhjusi on mitmeid.

Meenutagem, et 1990ndatel käis parlamendis äge vaidlus selle üle, kas 20. augustit üldse riigipühana tähistada. Riik oli kord juba sündinud ja taassünni päevas nähti konkurenti.

Pealegi ümbritses taastamist ennast palju kirgi. Kogu parlament selles ei osalenud. Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletajaid oli 69. Nemad kogunevad ka homme Toompeale ja sellest kogunemisest on saanud üks tähistamise element.

Vaidlused päeva olulisuse üle on kestnud aga siiani, kuigi vabas Eestis on üles kasvanud juba uus põlvkond. Hiljuti võttis sel teemal Maalehes sõna akadeemik Endel Lippmaa, kelle meelest 20. augustil 1991 üksnes kinnitati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 30. märtsi otsust.

Ometi sai just 20. august sütikuks Nõukogude Liidu kiirele lõppmängule, mida kroonis Eesti iseseisvuse diplomaatiline tunnustamine Venemaa poolt ja sellele järgnenud teiste riikide tunnustamislaviin. Nii et 20. august on küll riigi tagasivõitmine, kuid samal ajal tähistab see ka Eesti riigi taastamist rahvusvahelise õiguse subjektina.

Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamise rituaalide kujundamisel oli oluline roll president Lennart Meri autoriteedil. President Toomas Hendrik Ilves on lisanud vabariigi aastapäeva vastuvõtule veel ühe – taasiseseisvumispäeva vastuvõtu Kadrioru lossiaias. See on tervitatav ettevõtmine.

Tallinna linn reklaamib end aga lausa homse pidupäeva põhitegijana. Mis toimub teistes linnades, sellest pole suurt kuulda. See on ootuspärane, arvestades linnapea Edgar Savisaare tähetundi just aastail 1990–1991. Tema poliitilistele oponentidele selline au endale võtmine muidugi ei meeldi.

Pole kuulda, et vabariigi valitsus selle tähtpäeva rituaalseks sisustamiseks midagi omalt poolt ette võtaks. Ometigi oleks üks keskendatum ja üleriigiline tähtpäeva tähistamise kava vajalik. Viide, et iga maakond, linn ja vald otsustab ise, kuidas riigi taassünnipäeva tähistada, on mugav võimalus päevast üldse mitte välja teha.

Seni aga, kuni poliitikud selles kokkuleppele ei jõua, kas Eesti riigil ka midagi taasiseseisvumispäeva tähistamiseks varuks on – miks mitte selle päevaga seoses kehtestada või välja anda mõni riiklik tunnustusakt, korraldada vabariigi valitsuse vastuvõtt vms –, nautigem vaba päeva ja mõelgem, et pühapäevast eristab päeva see, et see on vabaduse püha.