Foto on illustratiivne

FOTO: Erakogu

TLÜ kasvatusteaduste instituudi eelkoolipedagoogika professor Marika Veisson, kes tähistas teisipäeval 65. sünnipäeva, unistab ajast, mil alushariduse õpetajatele on kohustuslik magistri- ning nende abidele bakalaureusekraad, selgub Meeli Parijõe intervjuust Õpetajate Lehes.

Kas teie lapsed on lasteaias käinud?

Minu lapsed läksid Nõukogude ajal kahe ja pooleselt sõime. Nad kohanesid päris hästi, kuigi poeg mäletab, et teda sunniti sööma ja magama. Tüdruk oli mul hästi sotsiaalne, aga söögilauas alati viimane. Taldrik kästi tühjaks süüa. See oli ainus asi, mis talle lasteaias ei meeldinud.

Millal on õige aeg panna laps lasteaeda?

Nagu kirjutab Helsingi ülikooli professor ja psühholoog Liisa Keltikangas-Järvinen väikelaste sotsiaalsusest rääkivas raamatus, ei ole väga väikestele lastele lastesõim hea. Pikad päevad sõimes tekitavad stressi, millest laps ei tule ka nädalavahetusel välja. Aiaeas on lapsed juba kohanenud. Meil võivad lapsed olla lasteaias isegi kella seitsmest seitsmeni. Keltikangas-Järvinen soovitab mitte üle 30 tunni nädalas. Tähendab, mitte üle kuue tunni korraga.

Keltikangas-Järvinen leiab, et paras on minna aeda, mitte sõime. Aga elu on teistsugune. Meie riigis saavad emad olla poolteist aastat lapsega kodus. Kui ma räägin seda välismaal, ollakse üllatunud, et Eesti riik on nii rikas, et seda võimaldab. Vastan, et asi pole niivõrd rikkuses kui suhtumises. Meil teatakse, et esimesel ja teisel eluaastal on lapsele tähtis seotus ühe või kahe täiskasvanuga, kes on pereliikmed. Sellepärast peaks vanem vähemalt poolteist aastat kodusolemise võimalust kasutama.

Kuidas suhtute lastehoidu sõimerühma asemel?

Sõimerühmas on õppekava ja õpetajad, kellel on hea ettevalmistus vähemalt bakalaureusetasemel. Lasteaia sõimerühm on ses mõttes parem variant. Lastehoius on rühmad väiksemad ja lastel ehk sellevõrra mõnusam. Seal aga ei pruugita toetada piisavalt lapse arengut.

Mida arvate jutust, et magistritasemel lasteaiaõpetajad on ülekvalifitseeritud?

Mida väiksem laps, seda kiiremini ta õpib ja seda targem peab olema õpetaja, kes arengut suunab. Alushariduse õpetajate kvalifikatsioon tõuseb järjest kogu maailmas.

Arvan, et kui teised õpetajad saavad magistritaseme, siis peaksid selle saama ka alushariduse õpetajad, kuid meie majanduslik võimekus ei luba seda praegu. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hollandis, nõutakse ka alushariduse õpetajalt magistritaset.

Kui inimese areng on nagu püramiid, siis alusharidus on püramiidi kõige laiem osa. See peab olema kõige tugevam, laiapõhjalisem, et ülemine osa uppi ei lendaks.

Kas võiks olla praegusest rohkem lasteaedu erivajadustega lastele?

Erivajadustega lastel peab olema võimalus suhelda lastega, kellel ei ole erivajadusi, ja vastupidi, et lapsed oleksid eluks paremini ette valmistatud.

Erivajadustega laste maju on väga vähe alles. Vanasti oli erilasteaedu ja ka erirühmi palju rohkem. Praegu on palju sobitusrühmi. Raskema puudega laps vajab kindlasti individuaalset abistajat, tugispetsialiste aga ei jätku. See on imekspandav, sest logopeede ja eripedagooge on Tartus ette valmistatud 1968. aastast. Neid peaks olema tuhandeid. Ilmselt väga paljud ei tööta õpitud erialal.

Kas peaks siis olema kohustus töötada õpitud erialal?

Ma arvan, et see polekski nii halb mõte. Kui inimene on saanud riigilt hariduse, peaks ta riigile ka midagi tagasi andma. Vähemalt mingi aja võiks töötada õpitud erialal. Kui see töö talle ei sobi, tekib küsimus, kas me oleme õiged üliõpilased valinud. Alushariduses on kogu aeg soovijaid rohkem, kui suudame vastu võtta. Näiteks möödunud aastal olime Tallinna ülikoolis konkursi poolest kolmandal või neljandal kohal. Meil kandideeris neli-viis inimest kohale.

Kõige suurem konkurss oli kunagi minu juhendataval kursusel, kes lõpetas 1999 – ühe kahekümne kandideerija kohale. Saime väga tugevad üliõpilased.

Kursusel oli ka kolm noormeest. Üks neist lõpetas. Meil ju noormehi alusharidusse peaaegu ei tule. Näiteks Norras, Taanis või Saksamaal on sellel erialal ka meesüliõpilasi. Üks noormees aasta vanemalt kursuselt, kes töötas vahepeal lasteaiaõpetajana, käib lasteaedades lastele ja õpetajatele infotehnoloogiat õpetamas. Olime hiljuti muide kaasatud Soome, Rootsi, Norra ja Taaniga projekti, kus uuriti, kuidas lasteaiaõpetajad kasutavad IT-vahendeid emakeele õpetamisel. Eesti õpetajad olid selles natuke tagasihoidlikud. Kui koolides ja riigi tasandil oleme vägev digiriik, siis lasteaedades võiksime selle uuringu järgi olla tublimad.

Lapsed õpetavad arvatavasti sel alal õpetajaid.

Minu lapselapsed mind veel IT-alal ei õpeta, aga küll see aeg varsti tuleb. Pojal on kolmeseks saav noormees ja veebruaris aastaseks saav tütar. Tütretütar saab detsembris kaheaastaseks. Nad tunnevad juba huvi küll arvutite ja mobiiltelefoni vastu. See oleks nagu kaasasündinud. Tänapäeva lapsed on üldse väga nutikad. Tütretütar räägib pikad jutud maha, tal on hästi pikad laused, kõik häälikud on juba paigas, r-täht ka. Minule ütleb: mamma Marika. Mu lapselapsed on kõik väga tublid ja vahvad.

Kas kolmesel noormehel lasteaia­kogemust veel pole?

Veel ei ole, sest tal on väike õde ja nad on terve perega kodus. Minu poeg võttis isapuhkuse. Ta otsustas, et seda aega, millal lapsed kasvavad, ei tule kunagi tagasi. Väikese tüdrukuga on tal uskumatult tugev side tekkinud.

Mida arvate variandist, et rühmas töötab üks õpetaja ja kaks abi?

Sel juhul tuleb töö ümber korraldada. Olen näinud Põhjamaades palju, et rühmas on üks õpetaja ja kaks või kolm abi. Töö toimub väikeste rühmadena. Rühmatööd võiks meilgi rohkem olla.

Et abidelt ei nõuta kvalifikatsiooni, on suur miinus. See mure tuleb kiiresti lahendada. Lasteaiad teevad abidele kohapeal koolitusi, aga seda tuleks riiklikult korraldada. Pakkusin omal ajal välja, et õpetaja abid võiksid saada bakalaureusetasemel, õpetajad magistritasemel koolituse. Lukas oli nõus, aga siis tulid teised ajad …

Kas peaks lasteaiaõpetajatele kehtestama palga alammäära nagu koolis?

Jah. Teised omavalitsused peaksid siin järgima Tallinna eeskuju. Küsisin meie ülikooli rektoraadi käest ühel koosolekul, kas poleks mõeldav, et Tallinna ülikool kehtestab lektoritele palga alammäära, mis poleks väiksem kui Tallinna lasteaiaõpetaja alampalk. Magistrikraadiga inimestel võiks ju olla väärikas palk. Lubati uuest aastast samale tasemele tõsta.

Kooliõpetajate palgaga on rohkem tegeldud kui lasteaiaõpetajate omaga. Lasteaiaõpetajad väärivad samasugust tasu, sest nad teevad tähtsat tööd. See palk võiks olla vähemalt riigi keskmine. Uuringud on ju näidanud, et see, mida tehakse lasteaias, on väga seotud lapse toimetulekuga koolis. Ka sotsiaalseid probleeme on nendel lastel rohkem, kes pole korralikku alusharidust saanud.

Oponeerin nendele, kes arvavad, et lasteaiaõpetaja haridus ja lasteaias tehtav pole nii tähtis, sest õppima hakatakse koolis. Õpitakse sünnist saadik ja püramiidi alumine osa hoiab püramiidi püsti.

Mis on Eestis alushariduses hästi võrreldes muu maailmaga?

Näiteks see, et meil on lasteaiavõimalus tagatud kõikidele lastele, kelle vanemad seda soovivad. Kui aasta enne kooli peaksid kõik lapsed käima lasteaias, siis meil 98 protsenti käibki. Mida nooremad lapsed, seda vähem neid lasteaias käib. Aga meil on ka alla kolmeaastaste laste hõivatus palju suurem kui näiteks Soomes või teisteski naaberriikides.

Meie lasteaiaõpetajatel on hea haridus. Nõuet, et lasteaiaõpetaja peab olema vähemalt bakalaureusekraadiga, pole igal pool. Minu ideaal, magistriharidus, oli meil Nõukogude ajal sisuliselt olemas juba 1967. aastast. Diplomiõpe kestis siis vähemalt neli aastat, mis praegu on võrdsustatud magistriga.

Ka lasteaedade tingimused on üsna head. Möödunud aastal olid meil EECERA konverentsil külalised üle maailma, 48 riigist, nad käisid ka lasteaedades. Nad imestasid kõige rohkem, kui palju meil on ruumi: suured õuealad, palju rohelust, ka ruumid on avarad. Eestimaine loodus on meie lasteaedade võimalus, mida võiksime rohkem kasutada. Norras ja Taanis on õuesõpe väga populaarne.

Külalised leiavad, et Eesti on ilus. Kui me ise ka sellest aru saaksime! Mul on kahju peredest, kes siit mujale tööle lähevad. Nad saavad endale majanduslikult rohkem võimaldada, aga raha ei korva vanemate hoolt ja tähelepanu, mis lapsel saamata jääb.

Mis vägi paneb inimese õpetajaks õppima?

Õpetajaks ei hakka igaüks, vaid inimene, keda huvitab, kuidas lapsed arenevad, kuidas nende õppimist toetada. Ühtegi tööd ei saa teha nii, et asja vastu huvi ei ole.

Läksin õppima eripedagoogikat, mis oli täiesti uus valdkond. See oli esimene lend, kuhu ma 1968. aastal Meeri eriinternaatkoolis töötanud tädi soovitusel astusin. Lõpetasin Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna abikooli õpetaja ja logopeedina.

Huvitav, et mind on kõigile töökohtadele kutsutud. Töötasin Meeri kooli logopeedina erivajadustega lastega. Kuna mul oli kogu aeg huvi psühholoogia vastu, lõpetasin pere kõrvalt ka psühholoogia eriala. Kui abiellusin ja Tallinna tulin, kutsuti haridusministeeriumi eripedagoogika metoodika kabineti juhatajaks. Viis aastat hiljem kutsuti 20. keskkooli (nüüd ühisgümnaasium), kus vabanes psühholoogi koht. Sain seal õpetada ka psühholoogiat, perekonnaõpetust ja eetikat ning katsetada pedagoogika teadusliku uurimise instituudi uusi õpikuid ja õppevahendeid.

Miks teie magistritööl juhendajat polnud?

Üritasin ühendada eripedagoogika ja psühholoogia teadmisi ning uurisin õpilaste hoiakuid erivajadustega õpilaste suhtes. Tol ajal see oli uus asi. Erivajadustega lapsed olid põhiliselt teistest eraldatud – erirühmades, erilasteaedades ja -koolides. Juhendaja Heino Liimets lahkus kahjuks varsti igaveseks. Lõpetasin töö iseseisvalt.

Doktoriõppesse läksin Rootsi Göteborgi ülikooli. Uurisin puuetega laste peresid, nende probleeme, vanemate depressiivsust, puuetega laste suhteid õdede-vendadega jne. Väliskontakte on tänu Rootsis õppimisele palju ja konverentsidel on õnnestunud neid samuti luua, nii et mul on üle ilma päris suur võrgustik. Oleme ka palju ühisuuringuid teinud. Siin töötan 1988. aastast. Tegelen väikeste laste ja nende õpetajate uurimisega.

Mida soovite Eesti alusharidusele?

Soovin meie headele alushariduse õpetajatele jõudu seda tööd edasi teha. Soovin, et vanemad tooksid lapsed lasteaiast mõistlikul ajal koju ja leiaksid neile rohkem aega. Soovin vanemate ja õpetajate paremat koostööd. Võib-olla oleks meil vaja ka vanemaharidust täienduskoolituse vormis?

Soovin, et oleksime lapsesõbralik ühiskond. Et emad saavad olla lastega poolteist aastat kodus, on väga hea. Mõte, et võib-olla pole seda vaja, oleks väga suur tagasiminek. Lapse kasvatamine ei ole kerge töö. Mu poegki, kes on olnud kümme kuud väikese tütrega kodus, ütleb: «Ema, see ei ole kerge töö. Aga ma teen seda rõõmuga.»

Aga mida iseendale soovida?

Endale soovin head tervist ja sama mõnusat töökeskkonda. Meil on tore väike töörühm. Õppejõule on vaja häid üliõpilasi. Mul on olnud neid väga palju. Viis doktorikraadi kaitsnut on mulle nagu tütred. Ka praeguste seitsme doktorandiga on väga head suhted.

Mul on tore pere ja toetav abikaasa. Kõigile meestele ei meeldi, kui naised mööda ilma ringi rändavad, konverentsidel käivad. Mul tuleb õige mitu sõitu aastas. Ma ei ole alati kodus, ei keeda ega küpseta. Vahel keedab ja küpsetab abikaasa. Lapsed ja lapselapsed annavad jõudu. Vaatan, kuidas väikesed kasvavad, ja mängin nendega.