Sirje Niitra: milleks selline pood?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Väljas on kümme kraadi külma, asutan ennast kodupoodi minema. Selleks on Merivälja kauplus Tallinnas. Kohapeal tervitab mind uksel silt «Inventuur» – nagu «heal» vene ajal. Aga ma saan aru, et väikeses poes on vähe töötajaid ja puudujääk tuleb ju kokku lugeda.

Ega ma sinna poodi vabal soovil eriti ei lähe, aga seekord sai pesupulber otsa ja seda ma julgen sealt osta küll. Vanasti ostsin heas usus muudki, aga pärast seda, kui juba teist korda kilesse pakitud haisva liha koju olin toonud, enam toitu eriti osta ei julge. Esimesel korral anti raha midagi küsimata tagasi, teisel korral polnud aega tagasi minna ja lõin kaotusele käega.

Juur- ja puuviljaletid on selles poes enamasti tühjad või siis konutab seal üksik kapsapea. Leiba ja saia on valida kõige rohkem kahe sordi vahel, piim on õhtuks enamasti otsas. Müüjad vahetuvad pidevalt ja mõni neist on ka eesti keelt osanud.

Kellele sellist kauplust üldse vaja on? Kas töötunkedes ehitajatele, kes seal õlle järel käivad? Või lähedal asuva kooli lastele, kes sealt mõttetut magusanänni ostes kogu oma taskuraha ära raiskavad?

Teatud liiki kaupa on selle poe riiulid, mis paiknevad otse müüja selja taga, siiski alati täis – igat marki värvilised pudelid ei saa ealeski otsa. Samuti on poekese põrand õllekaste täis. Tundub, et omanikud ainult alkoholile panustavadki.

Võib arvata, et kui Tallinnas hakkab kehtima uus alkoholimüügi piirang, mis ei luba väikepoodides kangemat kraami müüa, peab ka Merivälja pood oma uksed kinni panema. Ehk ongi nii õige, sest sellisena ei rahulda see ümbruskonna elanike igapäevavajadusi, milleks selline pood loodud peaks olema.

Samas saan aru nende keldripoodide omanikest, kes tõesti naabruskonna klientidest huvituvad ja viina-veini kõrval ka kõike muud vajalikku pakuvad. Sellised poekesed võiksid jääda. Samuti hea valiku ja kena sisustusega spetsialiseerunud alkoholipoed.

Paraku tahab Tallinna linnavalitsus taas kõiki ühe puuga lüüa, hakates poode sorteerima kaubanduspinna ruutmeetrite järgi. Kui muud välja mõelda ei oska, siis on nii muidugi kõige lihtsam.

Alkoholimüüki tuleks raudselt piirata. Ei ole normaalne, et kanget alkoholi saab meil bensiinijaamadest ja spaadest, aga ka kõigist toidupoodidest. Müügikohti võiks olla poole vähem ja need ei peaks kõik kümneni õhtul lahti olema.

Kahtlane tundub ka alkoholivaba pühapäeva mõte. Kas taastame siis ka kalaneljapäevad? Või keelame näiteks kommide müügi esmaspäeval? Need ju ka tervisele kahjulikud.

Ka alkoholi reklaamimisele võiks mõistlikud piirid panna. Reklaami keelata ei saa, sest siis sattuksid löögi alla tootjad, kes peavad kuidagi ju oma kauba maha müüma. Teiseks saab aktsiisist kopsakat tuge riigieelarve.

Küll aga võiksid alkoholireklaamid olla märksa vaoshoitumad. Need ei tohiks tekitada noortele tunnet, et alkohol loob eriliselt mõnusa õhkkonna. Meenub praegu teles näidatav viinareklaam, mis sisendab, et väimees on õige mees vaid siis, kui äiapapale kingiks pudeli toob.