Apollo raamatumaja kadumine Tallinnast Viru tänava algusest peegeldab tendentsi, mis hoolimata vanalinna arengukavas kirja pandud soovitustest võib viia vanalinna muutumiseni pelgalt turismiobjektiks. Raamatupoe sulgemisega kadus veel üks kultuuriline sõlmpunkt, mis vanalinnas elu hoida võiks.
Kui Tallinna endine peaarhitekt Ike Volkov ameti maha pani, kirjutas ta Postimehes, et Tallinn on seest tühjaks voolamas, vanalinnast põgenevad elanikud, järele on jäänud merevaigu- ja suveniiripoed, restoranid, hotellid, üks toidukauplus ja paar karusnahaäri.
Ehkki vanalinnas on palju kordumatult positiivset – eriti see seletamatu miski, mis paneb seda paika armastama hoolimata akna taga laulvatest briti poissmeestest ja täissoristatud väravatagustest –, on Ike Volkovil paljuski õigus. Vanalinn on praegu äri-, mitte kultuuri- või elukeskus.
Kuidagi on nii kujunenud, et kui räägitakse vanalinna kaitsmisest, peetakse kurvastavalt sageli silmas ehitistega seotud poolt. Oli vaja UNESCO eksperdi hoiatust, et vanalinna ähvardab arenguvisiooni puudumisel Disneylandiks muutmine, et selle linnaosa sisulisele poolele mõtlema hakataks.
Vanalinna arengukava tahaks näha seal küll enam elanikke, paremat elukeskkonda ja just elanikele suunatud kultuuri-kaubandust-teenindust, kuid arengukava ei kohusta veel millekski. Vanalinna elanike endi seltsid, kes võiks linnavalitsust püüda mõjutada või vähemalt probleemidega kursis hoida, on üsna järjepidevuseta, tekkinud ja taas kadunud.
Nii on vanalinnaga seotud huvigruppidest valdav osa majanduslike huvide eest seisjad, just nemad kulutavad linnavalitsuse uksi, ootetoole ja kohviaparaate. Huvigruppide suurem tasakaalustatus oleks üks, mis aitaks linnal tasakaalustatumaid otsuseid teha või vähemalt kindlaks teha, kas neid otsuseid üldse langetada soovitakse või ei.
Muidugi oli Apollo raamatumaja sulgemine majanduslik otsus, mida on omanikele raske ette heita. Ilmselt ka hoone väljarentijatele – mis motiiv oleks ettevõttel pakkuda firmale odavamat rendilepingut ainult sellepärast, et tegu on raamatupoega. Sama selge on aga, et seda motiivi oleks vaja, ja et selliste motiivide leidmisega peaks linnavalitsus tegelema.
Kuid see seisab suuresti küsimuse taga, kas vanalinnas on õige lasta kaubandusel pelgalt turureeglite kohaselt areneda või mitte. Arengukava kohaselt mitte – pigem võib sealt välja lugeda lootust, et linnavõim leiab selle prääniku, mis raamatupoed jt kultuurilised ja sotsiaalsed sõlmpunktid vanalinna tooks.
Kui nii, siis miks arengukava ei järgita?